...mida koi ei söö

Installatsioon "Kis teitele siis kujub, kui mind änam põle". Pilt on kehva, aga ega see tunne ka parem pole, kui kudujat enam pole, aga koid on.

Mamma ja mina

Täitsin oma ammuse unistuse ja lugesin läbi Aira Kaalu noorpõlveromaani "Mamma ja mina", kuna ahju remondiga seoses teises toas ööbimise tõttu osutus see mugavasti käeulatuses olevaks. Või noh, pigem siiski jalaulatuses, sest väikelast kantseldades on mitmeidki haaramisliigutusi otstarbekam teha varvaste kui sõrmede abil.
Põhimõtteliselt on tegemist keskkooliplika igava ja küündimatu plämaga. Ma tõesti ei kujuta ette, mis imesid see vaene toimetaja tegi, et seda "Looduse" kroonise romaani sarjas 1939. aastal avaldada õnnestus. Pikendatud kordustrükk 1978. aasta "Kodunurga laastude" III osas on muidugi loogiline, kes siis teenelist kirjanikku saab takistada. Aga selle asja hindamatuks väärtuseks on detailsed etnograafilised kirjeldused - heinateost, rooõsumisest, hanekarjatamisest, isegi Väina tammi avamise pidustustest, ja seda märksa üksikasjalikumalt kui Raissa Kõvamehel. Silmapaistev kodulooline allikas, igatahes!