Jõuluilu

Hooajalise kodukaunistamise tulemusi on siin ennegi näidatud. Allpool esitatu oleks meile põhikoolis kodundust õpetanud proua direktor ilmselt heaks kiitnud. Pealegi on noor assistent pildi allnurgas leiduvatele tomatitele maitsekalt pisut soola peale riputanud, et ikka lumehõng ka majas oleks. 

Lisaks: leia pildilt kaks looduslikku ja üks kunstkäbi. Lind on ka. 

Kohtukutse

 

"See on kohtukutse," ütles härra abikaasa. "Tänapäeval nad saadavad neid nihukeste läikivate ümbrikutega."

Aga ei old kohtukutse, oli hoopis uus joonlaud õiguskantslerilt.  

Küpsis

 Noor kunstnik kujutas küpsist, et päkapikud teaksid, mida tuua. Julgust, haaret ja kindlat kätt paistab inimesel olema. 

Sünnipäevad

Esmaspäeval oli mamma Liine sünnipäev. Täna on tädipoeg Margo sünnipäev. Homme on vennatütar Mona sünnipäev. Margo sünnipäevaks ilmus raamat, mammale kirjutasin kirja. 

Meite mamma,
kis sa oled taevas.
Kuidas sool sial läheb?
 
Meitel oo kenaste.
Vilseid sokka jägub.
So vardakott oo mo käe.
Koes teite kammitasku sialt
tua seena pialt jähi,
seda ma’p tia.
 
Aga mieles oo easte:
sügise, tuli piisi all,
ma jalgupidi oetel,
kõht remmis vastu so abusid,
suke sool piad.
Kellu köib.
 
Terissid papale koa.
Aamen.

Oktoobripühad

 

Viimaks jälle oktoobripühad. Varsti pole enam tööl käimist ka. 

Taaralapsed

 Leide teistest dimensioonidest (maja pealt). Saaremaa maavalitsuse väljaanne Meie Maa, reede, 24.08.1990. 

Lastekasvatamisest

Jätkakem siis suurtel ja üldolulistel teemadel. 

Lastekasvatamise point võiks olla see, et sa kasvatad iseseisvad inimesed, kes endaga ise ka hästi hakkama saavad. 

Kui sa tahad kedagi, kes eluaeg sinust sõltuv oleks, siis võta koer.  

Maskikandmisest

 Seletas minu bioloogist lähisugulane: 

Kui kaks meest seisavad kõrvuti ja üks neist kuseb kivipõrandale, siis pritsmed lendavad teisele peale. Kui teisel on püksid jalas, siis tal sääred kihelema ei hakka. Kui ka kuseval mehel on püksid jalas, siis ei lenda isegi pritsmeid.

Kusev mees võib olla ükskõik kes meist. Mingi pritsmekaitse teeb olemise ikka märksa mugavamaks, ma mõtlen, öelgu vandenõuteoreetikud mis tahes. 

Eluplaan

Sissevaateid järeltulijate õpiprotsessi on siin varemgi juhtunud. Seekord siis väike plaan, mida üks neist umbes minuvanusena tegema kavatseb hakata. Inspireerivat eeskuju pole tõenäoliselt vaja kaugelt otsida (ehkki ma ei ole uut hobi veel võtnud, pigem olen kõik vanadki maha jätnud, nagu nt ketramise). 

 

Eratee

Hankisin selle teose endale naaberküla sügislaadalt. Sealsamas kõrval pakuti ka sama autori seenehoidiseid - oleks tekstiga vähegi korralikumalt tuttav olnud, oleks loomulikult pidanud tervikliku elamuse saamiseks ka purgikese seeni soetama, aga noh. Kunagi poes vaatasin sellele kuskilt keskelt sisse ja hakkasin kahtlustama, et äkki on mingi tibikirjandus. Eksisin. Tegu on lahtiste kätega karmi naisterahva meditatiivselt rutiinse elu kirjeldusega kauges külas. Karta võib, et mitte iga lugejatemperament ei näri sellest läbi. 

Oma varasema ignorantsuse õigustamiseks vbl ainult see, et pealkiri on mu meelest eksitav. "Eratee" viitaks nagu mingile tee kinnipanemise kammile a la Veerpalud ja koolimaja taga elav naaber. "Eramaa" oleks parem olnud, ehk isegi natuke ambivalentsi kaasa toonud - ühelt poolt see tüüpiline eestlase eraomandi-instinkt, mis sunnib iga kuuse taha eramaa sildi välja panema, teisalt aga see elamine on seal täiesti eramaa ses suhtes, et ega seal teoses kirjeldatud viie aastaaja jooksul eriti palju külalisi ei käi ja elu on üpris privaatne. Soome keel, mis teoses implitsiitselt samuti tähtsat rolli mängib, annaks kummagile variandile veel muidugi oma nüansikese külge (erä = wilderness). 

Ehitussemiootika

Katusetegu käib. Puidust tellingute eest pidavat tööinspektsiooni esindajate näpud hirmsasti kibelema ettekirjutusi tegema, ma ei tea, kas nad pärandtehnoloogia ja väikese ökoloogilise jalajäljega põhjendatavate erisuste juttu on kunagi kuulnud või kas nad üldse tahaksid seda kuulda. 

Minul igatahes läks täitsa tükk aega, et need naelaga plangu külge löödud töökindad (kaadris ülal vasakul) lahti hammustada. Et kas töömehed mõtlevad, et need siis nagu igal hommikul paitavad perenaise pead ja tuletavad talle meelde, mis teoksil? Ei, nii sentimentaalsed mehed need ka ei ole. Kuni viimaks saabus valgustuse hetk. Enamus inimesi on minust vähemalt peajagu pikemad, see on selline 3D hoiatava käesirutuse märk, et tõmba oma pea tagasi. Ei ehita sulle siin keegi mingit Goldbergi peasilitusmasinat.  

Poola poisid

Auhinnatud teos siis ka viimati eelloo laiendusena loetud, kena lobe jutt ja paljutki tuli tõepoolest Za/Umi blogist juba tuttavat ette; näiteks Sulislawi ja pani Ada vinjetike ilmus seal minu mäletamist mööda enam-vähem samasugusena, v.a see blogi matuseid puudutav afterparty muidugi, ja mitmed muud jutud kandvate tegelaste elukäigust ka. 

Natuke meenutas "Alice B. Toklase autobiograafiat", just võtte poolest - et kui tegelikult tahaks hirmsasti iseendast kirjutada, aga kultuurne inimene ikka püüab ainesest kuidagi distantsi võtta -, Gertrude Stein laenas selleks oma sõbranna vaatepunkti, Mudlum aga vahetab lihtsalt päritolule viitavad pärisnimed poolapäraste vastu (ehkki initsiaalid, kui ma õieti aru saan, on mõnelgi juhul siiski paika jäänud).

Natuke ma ikka imestasin noorte anarhistide ja vabamõtlejate elukauget arusaama, nagu peaks olema võimalik blogipidamisest kuidagi elatuda, niipaljukest võiks ikka ju seda süsteemi tunda, mille vastu võitlemas ollakse, aga vbl oli see just loo arengu loogika seisukohast vajalik - et ka siis, kui tuli rahapakiga onu ja ütles, et poisid, ma nüüd hakkan teile raha andma selle eest, mida te seni tasuta olete teinud, ei tekkinud poistel hetkekski kahtlust, et kas need asjad nii siis käivadki. 

Ses suhtes ma tõepoolest pooldan kõvasti ülikooliharidust, mis annab poolharitlaste ees selle eelise, et mõtlemine muutub kriitilisemaks (süstemaatilisemaks ei pruugi muutuda) - iga asi, mis nina ette laotakse, ei pruugi olla see ainus tõde. 

Eikeegi eikunagi eikusagil

Ma tegelt nii karm ei oleks. Täiesti korralik noorsoojutustus, autor on intelligentne ja oskab kirjutada, tüübid on usutavad, teemad ja käsitletavad probleemid on aja- ja asjakohased, ja ei saa ka öelda, et lahendusi neile kohe sugugi ei otsitaks. Kursiiviga oleks jah võinud pisut kokkuhoidlikumalt ümber käia, aga samas kujutan elavalt ette, kuidas noor autor kirjutamise ajal kodumiljöös Ulrich Becki "Riskiühiskonda" vedelemas nägi, seal on ka kursiivis ikka väga palju rõhutusi tehtud.
Minu poolest võiks see 9. klassi kohustuslik kirjandus olla küll. (No ma saan aru, et anarhisti jaoks pole see mitte kiitus, vaid vee peale tõmbamine, aga nagu teos minu meelest suhteliselt hästi näitab, siis laitmatult puhast anarhismi ongi meie laiuskraadidel suht raske viljeleda.)

-------------

Järelmärkus. Katsetasin tulevase üheksandiku peal, vist ikka oleks targem see keskkoolilastele reserveerida. "Esimesed poolteist peatükki pekstakse diipi ja midagi ei juhtu. Kas seal lõpuks üldse juhtub midagi või?"

Metsaminek

Toimus perekondlik kaks õhtut kestnud filmimaraton "Into the Wild" (nii pikk, et ühe õhtuga põleks jaksanud ää vaadata). Kakskend aastat tagasi ma oleks seda filmi ilmselt vaimustusega tervitanud ja veetnud pikki õhtuid sõpradega teed lürpides selle üle arutades. Praegu olen ma vana ja küüniline mutt, kelle meelest on tegu pikaleveniva Darwini auhinna kandidaadi tutvustusega.
Saatuslikuks saab peakangelasele etnobotaaniliste teadmiste nappus. Mõned mehed püüavad teda teel küll pisut järele aidata, õpetavad laskma ja kassi oravat nülgima ja annavad kalapüügivarustuse, mida me aga ei näe teda filmi jooksul kordagi kasutamas. Ilmselt ei käi ta jõe ääreski, kui talle filmi lõpu poole tuleb suure üllatusena, et veetase jões on tõusnud sellevõrra, et ta sealt enam üle ei pääse (ega see, et ta minnes ilma tugikaikata külma ja kiirevoolulisse vette astub, ka eriti mõistlik ei old). Aga on näha, et ta loeb Jack Londoni raamatuid, mis viib mõted muidugi meesuurimuslikele radadele -  üldiselt ikkagi jahipidamine väljendab ürgmehelikkust märksa ikoonilisemalt kui ridvaga jõe ääres passimine. Nii et võib-olla oli siin ikka kultuurilistel representatsioonidel suurem roll kangelase hukkumisel kui tema enese lollusel, mine tea.
Teisalt jälle - kui filmi sõnum on see, et ebamäärane unistus vabadusest pluss raamatute lugemine võrdub enneaegne ja hale surm, siis sellele nagu ka siiski hästi alla ei tahaks kirjutada.

Johannes Pääsukese tõeline elu

Järjekordne setu reklaamfilm. Aga seekord pigem ikka haltuura kui kunst. See pisarapressimine seal lõpus, et "poisid kui ponksid, aga näe läksid mõlemad ilmasõja nahka" ei mõju ka eriti siiralt.

Hiiu laste raamand

Nii, järjekordne näputöö on valmis saanud, seekord omakasupüüdmatu abina naaberriigi esindajatele. 

Vasakul näha üks esimesi sisukorramustandeid, mis mul juhuslikult siiamaani kotis kaasas oli rännanud (no seal oli teisel pool märkmeid mingi teise töö kohta, mis mul veel valmis ei ole). 

Aga tugev tükk on saand, väga ilus.   

Järelmärkus. Näitasin raamatut naabrinaisele, kelle hinnang kõlas nii, et see on üks väga õdus raamat, oma lihtsuses täiuslik, ja kujundus teeb ta veel kuidagi eriliselt ruumiliseks. Ega ühe raamatu kohta vist väga palju kenamini ei annagi enam öelda. 

Suveharjanäkid

Käisin pärandtehnoloogia magistritööde kaitsmisel, oli väga meeleolukas. Muu hulgas selgus aga, et Eesti pungiklassikasse kuuluvas Vennaskonna laulus "Suveharjanäkid" leiduvad read

Iga mees, kes mõõka kandis

puusal kirvest kirivööga

on eksitavad, et mitte öelda suisa valed, sest

a) Eesti aladel mehed kirivööd ei kandnud ja 

b) kellel on hea kirves, sellel pole mõõka tegelikult vajagi.

 

Surnuaialuule

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis tähistas 'surnuaialuule' algselt Briti (eel)romantiliste poeetide kabeliaias ümberhulkumise tagajärjel sündinud kaduvikuaimdust sisaldavaid poeese. Aga saab ka palju elujaatavamalt. Näiteks nii: 

Sind oleme siin armastan

So surm on meid kõik kurwastan

Ei mõteln keegi et nii pea

Sa pidid meitest lahkuma 

Kirjas Jaen Wassiksaadi hauaristil kohe luteruse aia alguses vassakut kätt, kus need Abru hauad on. 

Serafima ja Bogdan

Hoogne tekst, võttis 8 tundi jagatuna kahele päevale, täiesti hästi kasutatud emadepäev, ma ütleks. Eks see ole temaatiline teos ka, emasüda on selles ikka tähtsal kohal. Peategelaste nimesümboolika kõrval (Seerav, Jumalaand ja Kättemaks) on seal oluline roll ka loomariigil: vimm saab alguse hobusest ja kättemaks saabub rääbistega.
Naiste, sõja ja ikooniröövlite kombinatsioonist vist ei saagi väga teistsugust teost, mõtlen näiteks Liksomi, Kaurase ("Ihon aika") või Sommeri Lõuna-lugude peale. Ainojah ja "Puhastus" ka muidugi.

p.s. Eelmine postitus on ühtäkki saavutanud umbes neli korda suurema populaarsuse kui minu postituste puhul tavapärane. Kahtlustan pealkirja.

Voodikaaslased

Pilte jälle viimasel ajal vähevõitu. Sestap siis sissevaade padja alla, kus on näha, milliste meestega meil viimasel ajal voodit jagada tuleb. Hr assistendi (2 a) kindlakäeline valik kahe alumise riiuli ilusamate raamatuselgade seast. Tugev tunne on kohe pead toetada sellisel alusel asuvale padjale.

Sarviline selgeltnägija

Jaan Rannapi äsjaseimat teost müüdi Rahva Raamatu veebirallil 2 euroga. Muidugi soetasin. No mis ma oskan ütelda, Maari suvi oli ikka etem. See on sotsiaalkriitikaga dekoreeritud loomalugu koos maitsenüansiks lisatud tibakese üleloomulikkusega. Teemasid ja liine oli ühe lühikese jutu jaoks mu meelest natuke liiga palju, oleks siis võinud keskenduda nt vanahärra Kusti ja tema uue naabrinaise teineteiseleidmise loole, Smuuli viiti "ma ja Salme ja pullid vooniks" ja muu info anda tagasivaate korras, aga eks muidugi sissejuhatuseks mererannal ehituskeeluvööndisse ebaseadusliku villa ja golfiväljaku rajamine kõnetas mind lugejana tõepoolest rohkem kui oleks seda teinud korvipunuja Kusti sisemonoloog.
Kõrvale lugesin läbi ka kaks lehekülge 6. klassi kirjanduse õpikust, "Jaan Rannap - poiste, looduse ja spordi kirjanik". Ilmselgelt Urmeti kirjutatud tekst, hoogne ja õhinapõhine, üles on loetletud kõik kirjaniku spordisaavutused sentimeetri täpsusega, aga ei ühtki raamatupealkirja, ainult kimbuke tegelaste nimesid.
Eks näis, kas see raamat ka varateismelisele sülle õnnestub lükata.

Aarete saar

Jätkan koduse raamaturiiuli käe- ja jalaulatuses olevate teoste läbi töötamist, järg on seiklusjuttude käes. Robinson Crusoe kohta on mul öelda ainult sedapalju, et kõige huvitavam koht on see, kus hundid teda taga ajavad peale seda, kui ta on üksikult saarelt tagasi jõudnud ja oma äriasjad joonde ajanud.
Aga "Aarete saar" on ikka päevakajaliselt ka põnev. Mulle tundub, et kui tahta praegust kerget ehmatus- ja mõttepausi inimkonna ja majanduse kontrollimatu kasvu vääramiseks ära kasutada, siis ainus variant on mäss laeval (nt ulatuslik tarbimistõrke tekitamine). Ja eeskujuks tohiks siin olla ühe jalaga mereröövel John Silver, kes on suurepärane läbirääkija nii laevaomanikest kapitalistide kui otseselt puudust kannatavate mereröövlitega; kes suudab mõlemad osapooled lohku tõmmata ja enese ülalpidamiseks vajaliku ressursiga vaikselt sääred teha ning me võime eeldada, et ta elab kusagil kõrvalises kohas riskivabalt ja õnnelikult oma päevade loomuliku lõpuni. Oo jaa, kui kõik oskaksid ressursside illusoorse ülekülluse tingimustes leppida sellise piskuga nagu John Silver!

Norma

"Emme, mitmes raamat see sul seeaasta omaks lõbuks läbi lugeda on?" küsis lapsuke. Arvasin, et umbes kolmas, aga lisasin, et küll ma kunagi sellelegi mingi rakenduse leian mõne artikli kirjutamisel.  Oksanen tuntud headuses, teemaks ikka naisekeha omamine selle erinevates raskusastmetes, alates juustest kuni (sunnitud) rendiemakaks olemiseni. Tuleb küll märkida, et miskit rõlget detailsust selles raamatus ei ole; beebifarmiorje näidatakse meile ainult telefoni vahendusel ja viljastamise kohta tehakse siin-seal läbi lillede vihjeid. Mõtlesin natuke, et kas ikka on varateismelisele neiukesele sobilik lugemisvara, aga tundus, et piisavalt, et end eluks ette valmistada, andsin tema kätte edasi. Krimikirjanduse element asja juures lisab rahvalikkust ja no lõpuks läheb ju üldse laav stooriks kätte ära.

Riskiühiskond

Sobivasti on pooleli kaks teemakohast raamatut: Ulrich Becki "Riskiühiskond" ja Zakes Mda "Suremise viisid".
Becki lugemist olen kogu aeg edasi lükanud, praegu aga sobib hästi ja edeneb hoogsalt. Pmst ütleb ta, et industrialiseerunud ühiskond toodab rikkusi, mille jaotumine on suuremal või vähemal silmaga näha, aga selle kõrval ka riske, mida silmaga näha ja inimtajudega hoomata on raske ja millest ka teadlik olles eelistatakse mööda vaadata. Ta toob 1986. aasta seisuga näideteks radioaktiivsuse, metsade hävitamise ja põllumajandusmürgid, aga eks üleilmse levikuga viirushaigus klapib kirjeldusega ka ju päris kenasti. Ja kui asi läheb nii kaugele, et nähtamatu risk on juba nii kohal, et sellest mööda vaatamine muutub raskeks, siis hakkab see esile kutsuma kõiksugu irratsionalsust, sest keegi ei tea täpselt, mis see adekvaatne käitumine oleks. Nagu ütleb minu tädi - sellistes olukordades ei aita muu kui palvetamine. Ma loodan, et ratsionaliste aitab asjakohaste raamatute lugemine ka.

Olemise ilu

Kui peenem rahvas käib vernissaažidel, siis mina jõuan enamasti kohale viimastel hetkedel. "Olemise ilu" lõpuseansil oli lisaks mulle veel 9 inimest (neist 1 tuttav).
Ühest küljest on tegemist klassikalise loodusfilmiga: liigi (isane) esindaja tegutsemas loomulikus biotoobis, kaadritagune hääl selgitab tema tegevuse abstraktsemaid tagamaid. Viited ümbritsevale inimmaailmale kaadris puuduvad; sellel filmil pole ka vaataja emotsioone suunavat muusikat (ehkki törts koorilaulu oleks ju ikka võind olla, juhtumisi ma tean, et seda peategelane hindab). Kompositsiooniprintsiibiks on tsüklilisus, tegevuste kordumine, tagasipöördumine ja taastulek.
Teisalt on tegemist hagiograafiaga: Eesti looduse ikooniline eestkõneleja on puhastatud igasugusest liigsest (eraelulisest) detailist, esil on üksainumas suur idee, milleks on looduse rütmides võnkumine, mille paistel teistel eestlastel omakorda mõnus peesitada on.
Ei noh, ega see ju ka iseenesest paha pole, liiatigi on Tootsen end varemgi vilunud jüngrina tõestanud.

Veljesto 100

Oioi, uut sisendit on viimasel ajal eriti nobedasti peale tulnud, ega see piduperiood vaimupealinnas ei möödu jälgi jätmata.
Sissejuhatuseks noppeid EYS Veljesto 100-aastase juubeli tähistamiseks korraldatud kõnekoosolekult.
1) Koostöö olukorras, kus inimene on puudu:
"Pent Nurmekund - tema puhul tihti arvati, et ta on surnud. Vahel ta siiski oli." (A. Kokk meenutab üritusi, kuhu päevakangelane ise teinekord kutsumata jäi.)
2) Koostöö iseendaga:
"Noor inimene teeb ikka kaootilist tööd." (J. Kronberg lappab oma möödunud sajandist pärinevaid väljakirjutusi B. Kangro kohta.)
3) Koostöö kahe inimese vahel:
"Kristlik-feministlik ökotandem." (ER defineerib meie pikaajalise ühistegevuse fundamentaalseid aluseid.)

Talve

"Talve" on banaalne filmike, mis kubiseb klišeedest ja dežavuudest ja on õigupoolest lihtsalt vana hea Kevade ületegemine frivoolsemas võtmes kui Lutsu ja Kruusemendi aegsed kombed seda lubasid. Ega ma ei taha öelda, et seda filmi ei peaks olemas olema, kaugeltki mitte. Lihtsalt meenus ligi veerandsajandi eest Vanemuises nähtud Madis Kõivu "Tali", mis selle lillutuse kõrval oli ikka väga raju ja hinge süvakihte lahti rebiv värk.
Kuna aga hiljaku on mul olnud meeldiv võimalus "Kevade" põhjalikult ökokriitilises võtmes läbi mõelda, siis ootasin huviga, mis sellest kihistusest ka filmi pääsenud on. No jõgi oli igatahes kohal - ühes täiesti irdujäävas pildikeses umbes filmi keskpaigu, kus ilmselt lihtsalt oli tarvis "Klassikokkutuleku" stiilis naljadele väike mõttepaus sisse võtta. Samuti ülesehitus - kui "Kevade" algab sügisega ja astronoomiline kevad jõuab kätte alles 16. peatükis, siis "Talve" algab suvega ja tali saabub viimastes kaadrites, kui Tali tuhka koristatud kõrrepõllule laiali puistatakse (vrd "The Big Lebowski").  Pastoraalsust oli muidugi süle ja seljaga, aga see on vist rohkem ikka žanri kui loodustunnetuse poolt ette antud raam.
Samuti leidus filmis aknalt linnusita sisse kukkuv liblikas, kes väljendas mõtet, nagu Eesti loodusfilmides ikka.

Võrratu üritus

"Võrratu üritus!" ütles Veiu Külli reedeõhtuse plaadiesitluskontserdi ametliku osa lõpus. Ses mõttes oli tõesti, et kodanikualgatuse korras korraldatud ülekülapeo tarvis oli kokku pandud täiesti arvestataval tasemel ja eri osapooli hõlmav muusikakollektiiv (ehkki mis teab mulk merest või muhulane muusikakriitikast, nagu ütles Juhan Smuul), jagati lahkesti veini, performant ulatas teda inspireerinud daamidele iga laulu järel lilleõie ja usinamad panid isegi tantsujalad alla.
Illustratsioonina olgu siinkohal ära toodud siinkirjutaja ja assistendi vabapintslipatsutamistehnikas valminud guašš "Punased nelgid".

Külmale maale

Töötame läbi 8. klassi kohustuslikku kirjandust. Läbilugemiseks läks kaks tundi, peatükikaupa ülevaate tegemiseks tund ja veerand, peale mida õppur oimetult voodisse vajus nagu liigendnuga. Tagantjäreletarkusena olgu öeldud, et tegelikult sisaldub sõjajärgse "Eesti kirjanduse ajaloo" IV köites "Kriitiline realism" (Tartu: RK Teaduslik Kirjandus, 1947) Tuglase kirjutatud ammendav leheküljepikkune sisukokkuvõte nimetatud teosest (ja kõrvalepõike korras olgu veel öeldud, et kõige parem "Kalevipoja" sisukokkuvõte on väliseesti koolidele mõeldud Eesti kirjandusloo raamatus).
Tuglase kaheleheküljeline tekstianalüüs algab paljutõotava lausega: "Nagu näeme, jätkab Vilde veel siingi oma kriminaalse ainestiku harrastust", järgnevas aga loetakse üles 19. sajandi lõpukümnendi kuritegude statistika ja eritletakse (vt ilmumisaastat) sündmustikku mh marksistliku õpetuse valguses.
Aga tõepoolest, hoolimata sellest, et tegu on eesti kriitilise realismi sündi (1896) märkiva teosega, kardan ma, et kaasaja noortele jäävad ikkagi mõnevõrra kaugeks nälja tõttu sooritatavad hobusevargused ja nendega seotud moraalsed siseheitlused, mida antakse edasi arhailises keeles ja üpris keeruka süntaksi kaasabil. Muidugi on ju teoses ka ennastsalgava armastuse liin, aga nagu Vildel ikka - ta loob meeldejääva naistegelaskuju, aga ei paota kohe kriipsukestki tema tegutsemismotiive või tagamaid. Arva ise.
Lõpetuseks aga midagi ilusat: Villu Tamme "Külmale maale" Liisi Koiksoni esituses.

Tõde ja õigus

Mul on ikkagi tunne, et kui teha raamatust tekstitruu film, siis sellele, kes teksti tunneb, jääb hõredaks, ja sellele, kes konteksti ei tunne, jääb obskuurseks. Ses suhtes oli November ikka hoopis teistmoodi; võeti tekstist inspiratsioon ja valmis iseseisev kunstiline tekst kinokeeles.
Filmivaataja P. kurtis, et kõrtsistseenid olid steriilsed. Kitkutud kulmud, raseeritud sääred, selili sünnitamine valgete linade vahel, töövõtted ja kehahoid niitmisel, riisumisel ja kündmisel, koorilaul kõrtsis - noh, ega need detailid ka olustikuliselt veenvad olnud, pigem ikka andsid signaali näitlemisest. Aga eks fiktsionaalne maailm olegi ju tinglik, keskendu suurele ideele (naabritevaheline võitlus), mitte ära noki detailides, kus peitub saatan, eksole.
[Järelmärkus. Ja ikka need dajarka-stiilis pähe seotud lumivalged rätikud. No ei seotud sedasi!]