Külmkingauurija

 

Valmistudes eelseisvaks kultuuriürituseks (juba augustis!), soetasin ja lugesin läbi Külmkingauurija ja mõtlesin, et ehk moodustan selle kohta mingeid arutlevaid lauseid või midagi. Dokotorikraadiga folklorist, kes elab koos mingi tümikaga kodukohas ja nutab taga olemata jäänud noorepõlvearmastust pakuks ju teatavat samastumisruumi küll, kriminaalseid kalduvusi ei saa samuti eitada (käesolevast hooaja skoor on juba kaks sähvatust kiiruskaamerast), aga selle asemel pildistasin hoopis Roosikese pillergooni, et juhtida üldsuse tähelepanu vajadusele klaasid enne talve uuesti ette kittida ja aknaraamid linaõliga üle võõbata. Noh ja idülli kronotoop peegeldub siit ju samuti (ka sel teemal on kirjutis soolas). 

Pingeväljad

Nagu ikka, jõuan taas pärale viimaste hulgas. "Pingeväljade aednik" -> loodusdokk x Nipernaadi x see osa Mikitast, kus mütologiseeritakse eestlaste armastust võsas ragistamise vastu. Teemat nagu on, aga reemat oli mu jaoks ennemini vähevõitu. 

Kõik filmi pääsenud võtted on toimunud kuldse päikese kiirtes mingil mõõdukal aastaajal - natuke tehakse küll pliidi alla tuld ja osades majades istutakse, joped seljas, aga mingit sügisvihmas armetult läbimärjaks ligunemist või muud naturalismi sealt juba ei leia. Et seda hõllandust pisut realistlikumasse kastmesse sorgata, siis lõpetuseks olgu siinkohal ära toodud ka üks  kirjanduslooline muusikapala.