Kapten Volkonogov

Sai kreisilinnas kinos käidud. 3.50 ei ole palju Stoicescu soovituse järgimise eest, et seda filmi tuleks näidata kõigile venelastele (või ka: endise NL alamatele), ma arvan, et tegelikult tuleks seda filmi näidata eeskätt igasugu rohu- ja konnasööjatele, kes arvavad, et venelastega tuleb ilusti rääkida ja kõik saab korda. Kui kommunikatsioonipartneri harjumuspärane suhtlus käib kumminuia ja kuvalda abil, siis kahtlemata sa ütled asju, mis talle meeldivad ja pärast tapetakse sind niisama ära, sest 1:1 kattuvus arusaamades maailma asjadest on saavutatud ja edasise mõttevahetuse järele ei ole lihtsalt enam mingit vajadust.

Kuiv, asjalik stiil valdab loo jutustamisel, sentimentaalsust ja sümbolismi minu maitsele vastavalt mõõdukalt - vahest ainult see, et lõpus sureva tšekisti parem silm hõõgub punaselt, seda oleks võinud näidata vilksamisi, aga seda demonstreeriti teist korda veel. Didaktiline vestlus kiiktoolis oli ka mu meelest sihuke puust ja punaseks episood, aga rahvusvahelisele kinopublikule mõeldes ilmselt vajalik.

Visuaali futuristlik esteetika viib mõtted Majakovskile ja ROSTA akendele; tšekistide koori etteaste aga võib tunduda sürrealistlik ainult neile, kes ei ole tuttavad igasugu armee- ja sõjaveteranide kooride perfoomansitega. Just taoline meelelahutus käib selle mentaliteediga ikka sügavalt kaasas. Või üleüldse mõte, et kõik on hästi, kui inimesed laulavad ainult sundimise peale (noh, see on nüüd natuke liiga pehme väljend, aga parema puudumisel).

Kunagi noores põlves igasugu kommunistikke seiklusjutte lugedes mõtlesin, täitsa põnev oleks olnud elada 30. aastate Venemaal, kõik muutus ümberringi mühinal ja... Enam muidugi nii ei arva, minuga oleks üsna kindla peale juhtunud sama, mis anekdoodirääkija naisega, surnuks oleks pekstud ja trammi lõpp-peatuses auku aetud.
 

Soo

Jätkame loodusfilmide lainel. Kodumaine ilufilm Soo (NB! Mitte segi ajada Suure sooga!) esitab meile muljetavaldava hulga wannabe'sid, kellede hulgas ka filmi tegijad mitte viimasel kohal ei asetse. "Novembri" esteetikast kantud visuaal koos seebiooperiks keeratud stooriga, kuhu vana Lutsu jutust on peamise väärtusena sisse jäänud tegelasnimi Madjak; kogu äng ja eksistentsialismus on ärakaotatud. Veealune käsikähmlus helerohelises hästivalgustatud laukas on muidugi kaunis.

Lugu sobib hästi kokku võtma Psaiko vana hea hoiatus: "Sa lõpetad Elvas!"

Karude elu

Sissekande jaoks karupilti otsides sattusin informatsioonile, et 2022 oli Eestis kuulutatud karu-aastaks. Ju siis, aga mina jõudsin näed karulainele alles siis, kui aasta juba läbi. Pöörates erilist tähelepanu selliste olukordade kunstilisele kujutamisele, kus karu suhtub inimesesse kui toidupalasse, jõudsin rahvusvahelise bestselleri juurde, mis räägib sellest, kuidas Kamtšatka karu hammustab põsest Prantsuse naisantropoloogi ja mida naisantropoloog siis ise asjast arvab. Eks antropoloog muidugi ilmselt ei saagi muudmoodi kui antropotsentriliselt ja on ka päris loomulik, et traumast (nii füüsilisest kui hingelisest) üle saamiseks (resilience!) tuleb sündmust rekonstrueerida endale vastuvõetaval moel, antropoloog siis muidugi jahub müstilisest poolkaruks muutumisest ja sündmuse sümboolsetest aspektidest. Selle asemel, et tunnistada, et oli viga 1) matkal grupist eralduda; 2) metsloomale otse silma vahtida; 3) karu nähes hambad paljastada. 

Kahjuks sellest, mida karu arvab, ei ole raamatus poolt sõnagi.