Mul oli kogu aeg selle pealkirja suhtes kuidagi kahtlane tunne, et miskit nagu ei oleks õige. "Tantsi tolm põrandast", ei ole ju, eesti keeles üteldakse 'põrandalt', väliskohakäändeid kasutatakse, kui tegu on siledate kõvade pindadega. Teose lõpus tuleb tõde siiski esile (ehkki poolikult), nimelt kadrilaul, mida vanaema on lapselapsele laulnud ja õpetanud ja mida lapselaps hilisemas elus raskustega kokku puutudes juhendmaterjalina kasutab. Kui loo algul on kõik tavaline, laske kadrid sisse tulla, katri katri, siis lõpus muutub kordusosa kujule tantsi, katri, mis võibolla polegi väga vale, sest silpide arv säilub. Aga selle laulureaga on asjad halvasti. põ-ru-ta-tolm-põ-ran-dast. Seitse silpi. Seitse. Vaat haikus võib sul seitse silpi olla, aga regilaulus on kaheksa ja siin ei aita ükskid palumine mitte. Raamatu pealkirjas nihkub veel see tantsimine ka kordusvärsist sisuvärssi ja nüüd ei ole kahjuks enam päästa midagi. Rahvalaulu rahvusvahelistumine või kuidas seda nüüd nimetama peakski.
Etnograafiliselt on ilmselt põhjendatud laulda "põruta tolm põrmandusta" (algriim rõhulistes sõnades ja kaheksa silpi, eksole), kui tegu on künkliku muldpõrandaga või kui laul on pärit kirderannikumurde alalt.
Esimest osa ei saa lugeda, prillid peas, ja minu meelest oleks võinudki kogu lugu sellega piirduda, kui see oleks olnud lugu vanaemast. Aga muidugi see on lugu lapselapsest, nii et.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar