Suvitajad

 Lühidalt - mitte ühtki hetke kogu filmi jooksul ei möödunud nii, et poleks piinlik olnud. Või noh, kui alguses paar sekundit merevett näidati, siis vbl otseselt ei old.  

Kirjasõbrad

Jätkub sari "Leiud ema riidekapist". Vasakpoolne loend kujutab minu kolmekümne viie aasta taguseid kirjasõpru - enamusega neist olen moel või teisel kontaktis siiamaani. Parempoolne on õnnitluskaart, mis pildile mitte mahtunud osas jätkab veel sellel teemal, et küll on hea, et mõni tüdruk ka vahepeal sünnib, muidu kellega need poisid kõik kunagi abielluvad. Noh, Ummi-beebi abiellus minu sõbraga ja mina omakorda tema sõbraga. Kannatlikku meelt soovida ei ole muidugi olnud ülearune.  

Kapten Volkonogov

Sai kreisilinnas kinos käidud. 3.50 ei ole palju Stoicescu soovituse järgimise eest, et seda filmi tuleks näidata kõigile venelastele (või ka: endise NL alamatele), ma arvan, et tegelikult tuleks seda filmi näidata eeskätt igasugu rohu- ja konnasööjatele, kes arvavad, et venelastega tuleb ilusti rääkida ja kõik saab korda. Kui kommunikatsioonipartneri harjumuspärane suhtlus käib kumminuia ja kuvalda abil, siis kahtlemata sa ütled asju, mis talle meeldivad ja pärast tapetakse sind niisama ära, sest 1:1 kattuvus arusaamades maailma asjadest on saavutatud ja edasise mõttevahetuse järele ei ole lihtsalt enam mingit vajadust.

Kuiv, asjalik stiil valdab loo jutustamisel, sentimentaalsust ja sümbolismi minu maitsele vastavalt mõõdukalt - vahest ainult see, et lõpus sureva tšekisti parem silm hõõgub punaselt, seda oleks võinud näidata vilksamisi, aga seda demonstreeriti teist korda veel. Didaktiline vestlus kiiktoolis oli ka mu meelest sihuke puust ja punaseks episood, aga rahvusvahelisele kinopublikule mõeldes ilmselt vajalik.

Visuaali futuristlik esteetika viib mõtted Majakovskile ja ROSTA akendele; tšekistide koori etteaste aga võib tunduda sürrealistlik ainult neile, kes ei ole tuttavad igasugu armee- ja sõjaveteranide kooride perfoomansitega. Just taoline meelelahutus käib selle mentaliteediga ikka sügavalt kaasas. Või üleüldse mõte, et kõik on hästi, kui inimesed laulavad ainult sundimise peale (noh, see on nüüd natuke liiga pehme väljend, aga parema puudumisel).

Kunagi noores põlves igasugu kommunistikke seiklusjutte lugedes mõtlesin, täitsa põnev oleks olnud elada 30. aastate Venemaal, kõik muutus ümberringi mühinal ja... Enam muidugi nii ei arva, minuga oleks üsna kindla peale juhtunud sama, mis anekdoodirääkija naisega, surnuks oleks pekstud ja trammi lõpp-peatuses auku aetud.
 

Soo

Jätkame loodusfilmide lainel. Kodumaine ilufilm Soo (NB! Mitte segi ajada Suure sooga!) esitab meile muljetavaldava hulga wannabe'sid, kellede hulgas ka filmi tegijad mitte viimasel kohal ei asetse. "Novembri" esteetikast kantud visuaal koos seebiooperiks keeratud stooriga, kuhu vana Lutsu jutust on peamise väärtusena sisse jäänud tegelasnimi Madjak; kogu äng ja eksistentsialismus on ärakaotatud. Veealune käsikähmlus helerohelises hästivalgustatud laukas on muidugi kaunis.

Lugu sobib hästi kokku võtma Psaiko vana hea hoiatus: "Sa lõpetad Elvas!"

Karude elu

Sissekande jaoks karupilti otsides sattusin informatsioonile, et 2022 oli Eestis kuulutatud karu-aastaks. Ju siis, aga mina jõudsin näed karulainele alles siis, kui aasta juba läbi. Pöörates erilist tähelepanu selliste olukordade kunstilisele kujutamisele, kus karu suhtub inimesesse kui toidupalasse, jõudsin rahvusvahelise bestselleri juurde, mis räägib sellest, kuidas Kamtšatka karu hammustab põsest Prantsuse naisantropoloogi ja mida naisantropoloog siis ise asjast arvab. Eks antropoloog muidugi ilmselt ei saagi muudmoodi kui antropotsentriliselt ja on ka päris loomulik, et traumast (nii füüsilisest kui hingelisest) üle saamiseks (resilience!) tuleb sündmust rekonstrueerida endale vastuvõetaval moel, antropoloog siis muidugi jahub müstilisest poolkaruks muutumisest ja sündmuse sümboolsetest aspektidest. Selle asemel, et tunnistada, et oli viga 1) matkal grupist eralduda; 2) metsloomale otse silma vahtida; 3) karu nähes hambad paljastada. 

Kahjuks sellest, mida karu arvab, ei ole raamatus poolt sõnagi. 

Veel kaks raamatut

 Nojah, vbl oli see overkill, et kallil esimesel jõulupühal koguni kaks kosmoseteemalist teost läbi lugesin, Kiviräha "Lend Kuule" ja Asimovi "Asum", aga nagu ütleb kivipallur Jürto, et "üks asi sünnitab teise, teine jälle kolmanda..." ja kui kosmonaudi sõprade armetud elud juba läbi olid võetud, siis oli sealt ainult lühike samm jõuluvana kotist gümnasisti harimiseks välja lupsanud ulmeklassikani. Küllap ma teda oma pika ja seiklusrikka elu jooksul näppinud olen ju ennegi (kauges nooruses igasugu ulmesõprade mõju all viibides näiteks "Düüni" lugesin kindlasti, möönan tõika), aga sedasi sauhti läbi lugenud ilmselt mitte. Igavesti tüütu, midagi pole ütelda. Mehed peavad plaani ja madistavad võimu pärast, nagu see oleks mingi mailmatähtis asi. Okei, ressursse mainitakse ka ja eks teos pärine ju ikkagi sci-fi aoaegadest ja nii, aga no ei midagi huvitavat. Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa" oli ikka etem.

Kaks raamatut

 

Kaks raamatut sattusid kõrvuti. Ega nad oma põhiolemuslikult sõnumilt tegelt niiväga erinegi. 

Lisaks: lugesin nekroloogi, mis sisaldas lugemissoovitusi. Ohsapoiss, kus ma tahaks, et minu nekroloog ka kunagi sisaldaks! 

Maastikumäng

 

Asi algas sellest, et TammeJanno trimmerdas mul majataguse ära ja siis ma hakkasin seal koristama ja kangutasin ajaviiteks ühe kivi maast välja, mille alumisel küljel oli pildil näha olev imelik valge laik. Kivist jäänud augu põhjas oli laigu põhjustanud kilekott, seal sees omakorda kokkumurtud kiri (paremal) koos mõnede lehe vahele kinni kleepunud vaskkopikatega. 12. juulil 1978 on mehed seal kuurile nurgakivi pannud ja seda pidulikult tähistanud. Kuurilammutuspidu, millega tähistasime minu sünnipäeva, leidis aset detsembris 2020. Nii see ajaratas ringi käib, eksole.  

Madis Jeffersoni 11 põgenemist

Mul oli plaan, et päkapikud panevad selle teose jõuluvana kingikotti autori poolt autogrammistatuna. Ehkki me rutiinselt kohtume kirjanikuhärra ja perekonnaga kord aastas peale pärnapuude äraõitsemist, on see liigutus siiani veel tegemata. Aga eks lugeda kõlbab selletagi.

Mu meelest on näha, et inimene teab, millest hea raamat peaks koosnema. Haarav lugu, kohe alguses otsejoones seiklustesse, natuke uskumatu, natuke naljakas, kergelt nihestav kõrvalpilk, eriline indiviid, aga paigutatud maitsekalt ajalooliste sündmuste taustale, millest 20. sajandi jooksul siin maanurgas tõesti puudust pole tuntud. Iseäranis kena on mu meelest see, et lõpuks ikkagi saab peategelane pöörduda tagasi oma noorusõnne varemetele. Arvan küll, et tal võis süda rahule jääda.

Näen teosel suurt tõlkepotentsiaali - lugejad paljudes kohtades laias maailmas tunneksid heldinult äratundmisrõõmu, et ka nende kodukoht on ära mainitud. Ajaloolistes sündmustes osalenutele meenutamine võib-olla iga kord suurt rõõmu ei pakukski, aga äratundmist ilmselt küll. Eesti dokumentaalproosal pole siin kurta midagi.

Lehtpeedivorm

Kasutades juhust, et kriitilisi teismelisi pole kodus, otsustasin ära proovida Liina reklaamitud lehtpeedivormi, sest lehtpeet lihtsalt oli nii kena ja jäi eelmisest aastast omal algatusel peenrasse kasvama.

Loomulikult läks kõik algusest peale lappama, aga väliskuju tuli küll nagu kokanduspildil ette nähtud, sestap ma oma pilti ei pane. Valmistamiskäik:

450 gr kimp värsket lehtpeeti -> võta peenrast mingi peotäis

2 dl 20% toidukoort -> palju see 2 dl on? Mingi klaasitäis? Oih, mul pole toidukoort, ei tea kas kohvikoor kärab ka? No paneme rõõsa koorega pooleks

1-2 sl terasinepit -> misse terasinep on? Mul on kapis tuub Põltsamaa kanget

150 gr jämedalt riivitud juustu -> viilujuust, võimalikult peenteks ribadeks, silma järgi, mingi kolmandik pakki

4-5 sl riivitud parmesani juustu -> täpselt nii palju suvalist kõva juustu kui kapis on, peaasi, et on juust

soola ja musta pipart -> kuhu see pipar peaks käima ja millal? Aga ok, segame sisse

Ma ütleks, et võimalikult palju juustu on siiski see võluvits, lehtpeet ise pole tegelt teabmis oluline (sorry, lehtpeet!).