Elu sumedusest

Minevareedene Vaarandi-yritus Liiva raamatukogus lõppes sellega, et kõndisin raamatukogust välja, yhes käes Semperi luuletused ja teises Kalev Keskyla "Elu sumedusest". Semperilt otsisin kalapyygiluuletusi, aga ei leidnud. Keskyla raamatu kohta kirjutati umbes nii, et "vaat kui kahju, et ta ära suri just siis, kui oli asjadest hakanud sygavuti aru saama" vms. Minul sellest päris sellist muljet ei jäänud, pigem kolm tähelepanekut:
1) ise ta kyll veel surra ei kavatsenud (ehkki möönab, et ykski tema meessoost esivanematest ei ole pensionieani elanud)
2) oma naist armastas ta kangesti
3) elusse suhtus ta sihukese hella irooniaga.
Muidugi see tagakaanele tõstetud tekst kõlab kyll nagu manitsus mahajääjatele, aga vaevalt, et ta kirjutamise hetkel sellisena mõeldud oli. Ja Muhu uuemat rahvalaulu ("Aljava kosjalaul") tsiteerib ta sellepärast, et oli Igakylast pärit.

Leiud padrunikastist

Inspireerituna Vahuri esmaspäevasest maastike ylepildistamise loengust asusin eile viimaks revideerima aastaid voodi all seisnud saksaaegset padrunikasti. Ylepildistamiseks sobilikke fotosid sealt välja ei tulnud (no matusepilte ongi raske yle pildistada), kyll aga muud huvitavat, nagu näiteks illustratsioonina toodud ilupilt (kommikarbikaas?), Laasu kylalisteraamat 1974-1991, Oskar Lutsu näidend "Valimised" (1928), Juhan Smuuli näidendi "Lea" kavaleht (1969) koos Panso kirjutatud elokventse õpetusega sellest, kuidas antud lavateosest aru tuleb saada. Ja neile lisaks veel ajalehe "Kommunismiehitaja" 1984. aasta 29. septembri number, mis pyhendatud 925. laskurpolgule ja 40. rahuaastale. Muuhulgas leidub seal statistika, mis näitab, et kommuniste langes Muhu vallutamisel rohkem kui parteituid sõdureid, aga ka luuletus pealkirjaga Muhu ´84. Viisistatuse kohta seal märget ei ole, aga ma arvan, et huvi ja vajaduse korral on see täiesti lauldav tekst. Tango?

MUHU '84

Möödunud on nelikümmend aastat
ajast, mis meid tookord koju tõi,
siia, kus nii kaua sõda laastas,
ellu nõnda raskeid haavu lõi.

Veel ei kustu mälestuste kaja:
Emajõe ja Narva kanonaad,
heitlus Porkunis, - neid oli vaja,
et saaks lõpuks vabaks saarte maa.

Meenub karge sügisene õhtu,
Suurel väinal kõu kui puhkes siis.
Kaatrite sööst äkki vaikust lõhkus,
lahingusse Virtsust mehi viis.

Muhumaa vabana õitsele puhkes
ajas, mille rahu endaga tõi.
Nüüd tema peret, nii töökat ja uhket,
täna meie tervitus taas leida võib.

Varsti oli kogu Eesti vaba,
varsti kõlas Võidule saluut.
Kogu Liidus, nii ka kodurajal
alustati jälle elu uut.

Muhu saar, kallis neis kargetes vetes,
koduselt kasva ja edene veel!
Edukad olgu kõik tööd ja kõik retked,
millega tulevat tugevaks teed!

Rõõmupäevi ridamisi rahus
viljakana veedetud on meil.
Valvsalt hoidkem südamete tahul
seepärast sõnu: "Sõjale - ei!"

Otto Roots,
925. laskurpolgu veteran

Kodune raamat

Vahelduseks on ikka päris tore Rapla kaudu Tartusse sõita, eriti, kui tee peal ujuda saab ja raamatuid kingitakse. Mathura "Guatemala, maa hing" on kena raamat, yhtlasi jah reis nii välises kui sisemises reaalsuses, nagu autor oma mystifitseeritud (?) kaaslasele seletada pyyab. Kui kõik inimesed võtaksid võõrasse kohta sattudes sissejuhatuseks vaevaks natuke aega lihtsalt puu all istuda ja passida, oleks maailm kindlasti palju parem paik.
Kaanepilt on ka yks paremaid osi raamatust. Ma ei ytle seda irooniliselt. Yldiselt ma taunin igasugust pärismaalaste pildistamist ja eksponeerimist (ega ole turistid mu oma lapsigi just vähe ilma luba kysimata pildistanud), aga sellel kaanel on nad täitsa õiges kohas. Noorem ja kelmim tydruk nagu ytleks õhinal: "Meie kodu!" ja vanem ja tõsisem kinnitab: "Meie kodu jah!" Sihuke kodune raamat.

Keskkond loeb

Kodukontori sõnulseletamatud eelised.

Paradiis

"Paradiis" oli täpselt õige raamat täpselt õigel ajal, tänud Maarjale, et ta palus mul sellest talvel kõnelda ja tänud Maarjale, et ta selle just raamatukogust võtnud oli. Lugesin ta eile bussis läbi, kui byrokraatide koolituselt tulin (no tõele au andes alustasin juba byrokraatide koolituse ajal). Kodus noppisin riiulist sellele kõrvale "Nad tegid toad tuule pääle, elud ilma ääre pääle..." (Kärdla, 2002) ja kui oleks olnud noppida, oleks võtnud ka "Hinna". Tarkusetera, mille "Paradiisist" välja noppisin, oleks umbes selline - "Ära kurvasta selle pärast, millest sa ilma oled jäänud, vaid rõõmusta selle yle, et see on sul olnud". Sest tegelikult ei kao see sinu seest kuhugi.

Lotovõit

Tegin aega parajaks ja niitsin ja hakkasin mõtlema (rahulolevalt, nagu kass Matroškin Prostokvašinost), et ma oskan vikatiga niita ja ID-kaardiga allkirja anda... ja kui palju selliste oskustega inimesi siis veel olemas on... no meie kylas vähemalt viis tykki... terve Eesti peale kah ilmselt arvestatav ports... aga maailma mastaabis siiski jah vist suhteliselt unikaalne kombinatsioon (iseasi, kui tarbiline see viimane oskus tegelt ikka lõppkokkuvõttes on). Soomlased ytlevad, et "on lottovoitto syntyä Suomeen". Kuna tõenäosus syndida Eestisse on sellest veel omakorda nii viis korda väiksem, ei tea, kas see on siis nagu jackpot või midagi?

Vestlus Sitsiilias

Kuna veetsime eile kogu perega neli tundi oma elust Virtsus praamisabas seistes, õnnestus mul kõigi muude ootetegevuste kõrval läbi lugeda ka tädi Krissu kojusaadetava träni kotis kõige peal olnud raamat "Vestlus Sitsiilias", autor Elio Vittorini, ilmunud kõvade kaante vahel sarjas "Pegasuse klassika". Tõlke kohta ma ei oska midagi ytelda, sest ei mõista itaalia keelt ega selle sitsiilia murrakuid. Raamatuks vormistamise koha pealt aga kujutan kyll hästi ette, kuidas kolmkend aastat tagasi oleks selline asi LR-s pehmekaanelise tihedat teksti täis vihikukesena ilmunud. Kõvad kaaned ja iga pooleteistlehekyljelise lõigukese alustamine uuelt lehekyljelt jätavad kyll mulje, et nyyd loed midagi eriti tähtsat, aga tegelt see ikka päris nii ei ole. Kyllap sellel teosel oma antifašistlik ja kultuurilooline sisu ikka on, aga vormiga lyyakse lugeja lapikuks ja sisu jääb kuskile kolmandasse järku. Sama võib tõdeda paraku ka vähemalt yhe uuema eesti luulekogu kohta, aga see, mida mul selle kohta täpsemalt ytelda on, läheb loodetavasti avaldamisele paberajakirjas ja kui ma siin midagi väljendama hakkan, pean viimati selle blogi kah maksu alla panema, nagu Muhu vallavalitsus on teinud ajalehe "Muhulane" veebiversiooniga...

Wana Wara

Lisaks raamatutele lastakse mind vahest ka Hurda köiteid näppima.
Minu ylesanne ei ole tungida nende sisusse, vaid vaadata, millised lk-d katki ja kehvas seisus on, aga paratamatult ikka vahest natuke salaja loen ka.
Mõned tarkuseterad (eri kihelkkondadest, eri köidetest, tsitaadid ei ole täpsed, aga nii see rahvaluule käibki ju):
"Kena kui kelgujalas" - näägutamise väljend
Sellel perenaisel, kes kulbi supi sees keema laseb, kaob meelemõistus peast ära.
Ja vanasõna "Kellel janu, sellel jalad" läheb veel edasi ka: "...kellel kärnad, sellel küüned"...

Aga Kuusalus on muhulaste kohta 1894. aastal räägitud järgmist juttu:
Muhumaal käinud kord õpetaja külas lapsi loetamas ja peatükka küsimas. Seal tahtnud ta ka muhulaste kodusest hingeelust teadust saada ja küsinud sellepärast ühe lapse käest, kas isa kodus ka söögipalvet loeb. "Ma ei tea mitte," vastanud laps. "Noh, mis isa teil siis teeb, kui ema leent kaussi tõstab?" küsinud õpetaja. "Meil ei olegi kaussi," vastanud laps, "meie sööme kohe põrandalt paja seest." Õpetaja selitanud edasi: "Aga mis isa ütleb siis kui pajast sööma hakkate." Laps vastas: "Isa ütleb: Hoidge te kuradid et ei tee end tahmaseks mette."

Igavad vanad raamatud

Taas tarkuseteri rariteetsetest raamatutest, mida mul on au siin näppida ja umbes viite sorti viitenumbreid kandvate siltidega varustada. Illustreeriv vinjetineke lõpetab Muhust pärit õigeusu preestri Vassili Verloki kirjutatud raamatu "Kaubatarvitajate ühisused" (1906), mida on Eestis praeguseks alles täpselt 1 eksemplar. Vaadake hoolega!

Ja tarkusetera allikas on sedakorda:
J. G. Spuhl-Rotalia, Eeskõne raamatule „Kodumaa kalad. Eesti-, Liivi- ja Kuuramaa vetes ning Läänemeres elutsevate kalade looduselugu, nende püüdmine kunstlike abinõudega, kasvatamine, kunstlik sugutamine ja kalatiikide asutamine” (Viljandi 1896).

Üheltpoolt on see ju suur süü, hooletus ja tuimus oma isamaa vastu, kui meie neid elajaid, taimesi jne tundma ei õpi, kellede hulgas meie hällist kuni hauani elame ja liigume ning keda meie igapäevases elus esimesest silmapilgust kuni viimse hingetõmbuseni tarvitame. Neid looduse loomasi, keda vägev ilmade Looja meiega ühel ajal on kodumaa pinnale elama pannud, peame meie ilmtingimata tundma õppima – ehk muidu ei austa meie Loojat tema auulises looduses. Seesuguse inimese kohta, kes kodumaa loodust ei viisi tundma õppida, ütleb meie tähtsam loodusteaduse kirjanik Kunder väga õieti, et ta kui võõras külaline on, kes maa peale tuleb, üksi oma isa, ema, õe, venna, naise ja lapsed tunneb, aga muist asjust ühtegi ei tea ja viimaks ära lendab, kui lind lõunamaale.

Õunte isand

Nädalavahetusel pikka maad sõites kuulasin autos vanu kassette (sest uusi enam ei tehta ju). Vene keeleruumist pärineva muusika vastu olen siin varemgi sooje tundeid ylesse näidanud. Siinkohal siis kummardus Akvaariumile. Ramses IV lemmiklaulud: Une valitseja, Kuninglik hommik, Kuidas me peaksime pöörduma koju, Õunte isand: ...ta kuuleb unes juurte liikumist...
Ja kodus tagaaias siis talvel ära murdunud õunapuu, mis parasjagu õitses.