3872 punkti

Pyhade puhul lingin hoopis kolleegide folkloristide teadmuse baasil loodud harivat ja meelelahutuslikku kodukandimängu. Esimesel katsel sain pealkirjas nimetatud hulga punkte; kõige rohkem panin mööda 5 kilomeetriga Angla tuulikute juures. See õline põrguliste käsilane, kes Panga pangal rahadega vehkleb, tekitas ka päris kõva lingi nii Angla kui Kaali kui kohalike edendajatega. Lugu ise ka ysna Kldvn vääriline. Nojah, ja mõistatusele "Sile pale, nina põle, yks silm, seegid pime" oli meie vanaisal ka teine vastus. See, mida tänapäeval metafoorselt ka tagapõskedeks nimetatakse.

3597 tähemärki

Sirbi toimetamispõhimõtted

1. Ajalehe sisu

Kultuuripoliitika põhialuste dokumendis „Kultuur 2020“ on öeldud: „Kultuuripoliitika on tihedalt seotud mitme teise riikliku poliitikavaldkonnaga, sh haridus-, majandus-, sotsiaal-, keskkonna-, tööhõive, lõimumis-, regionaal-, turismi-ja välispoliitikaga.“ Sama kehtib ka selle kultuuri kohta, mida võiks kajastada riigi ainus täies mahus kultuurile pühendatud ajaleht. Kasutades Eestis olemasolevat märkimisväärset intellektuaalset potentsiaali olen kindel, et Sirp suudab oma veergudel lisaks otseselt kõrgkultuuri sfääri kuuluvatele nähtustele katta kriitilise analüüsiga ka kultuuripoliitika dokumendis nimetatud valdkondi. Sirbis avaldatavate käsitluste lähtekohaks peab jääma kohaliku kultuuriruumiga seotud omakeelne kõrgkultuur, kuid analüüsida tuleb ka selle seoseid ja suhteid ühiskondlike protsessidega.

Praegune valdkonnatoimetajate süsteem Sirbis on end aastate jooksul õigustanud. Senisest rohkem tähelepanu tuleks pühendada interdistsiplinaarsete kultuurinähtuste kajastamisele (nt pärandkultuur, digikultuur, aktivism, meediakriitika).

Sirp peab jätkama tekstikeskse lehena. Lugejasõbralikkuse huvides ja esteetilistel kaalutlustel on oluline, et lehes kasutatav graafiline disain oleks parimal võimalikul tasemel. Sama tuleb silmas pidada ka Sirbi võrgulehe arendamisel, lisaks elementaarsele kasutajamugavusele ja liitotsingut võimaldavale otsimootorile.

Sirbis avaldatavad tekstid võiksid selgemini diferentseeruda kaheks tüübiks: pikemad, analüüsivad kirjutised ning lühemad, operatiivsed ja uudislikud lood, mis teeniksid senisest enam lugejate teavitamise eesmärki kultuurisündmustest, millest on võimalik osa saada ainult piiratud aja jooksul (ajutised näitused, festivalid, eriprogrammid, konverentsid). Ajaleheteksti dünaamilisust saab süvendada ka intervjuu žanri senisest julgema kasutamisega. Kõigi valdkondade kajastamisel tuleks eelistähelepanu pöörata kodumaisele uudisloomingule, kuid seostada seda senisest enam nii Eesti naabermaades kui ka Euroopas tervikuna levivate suundumuste ning sarnaste nähtustega. Omakultuuri tuleb näha rahvusvahelises kontekstis.

Nii ajalehe kui kultuurikriitilise mõtte leviku huvides tuleks Sirbil teha koostööd teiste meediaväljaannetega (eeskujuks võiks siin olla Eurozine’i võrgustik): esmalt teiste SA Kultuurileht väljaannetega, teisalt Eestis välja antavate üleriigiliste päevalehtede ning maakonnalehtedega, et professionaalsed kajastused kõige olulisematest kultuurisündmustest jõuaksid ka nende inimesteni, kes Sirpi iganädalaselt ei loe. Aga ka vastupidi – üleriigilisel kultuurilehel on kohustus edastada sõnumit, et kultuuriväli ei piirdu ainult Tallinna ja Tartuga, vaid eesti kultuuri seisukohalt olulised kultuurisündmused leiavad aset ka väiksema asustustihedusega piirkondades.

2. Toimetuse töökorraldus

Valituks osutudes eelistaksin edasi töötada toimetuse olemasoleva koosseisuga. Väärtuslikud on ka iga toimetuseliikme aja jooksul välja kujunenud kaastöötajate võrgustikud, mida tuleb alal hoida. Juhul, kui ilmneb vajadus leida meeskonda uus liige, võiks see toimuda avatud konkursi korras, kuna suunatud pakkumistega välistame võimaluse positiivseteks üllatusteks.

Töötajaskonna puhul pean eriti oluliseks professionaalsust. See ei puuduta ainult oma valdkonna tundmist, vaid ka korrektsust asjaajamisel, ajakirjanduseetika tundmist, head arusaamist üldistest kultuuri (sh poliitika) toimemehhanismidest. Töötajate motivaatoriteks saavad lisaks palgale olla ka hea ja kollegiaalne tööõhkkond, võimalused erialasteks lähetusteks ja enesetäiendamiseks, avalik tunnustamine.

Eksistentsiaalne kysimus

Ökosemiootika metodoloogia seminaril tõstatus muuhulgas ka hooajakohane kysimus: kui jõuluvana tegelikult ei ole olemas, kas põhjapõdrad siis ikka on?
Illustratsioon: poeg ja pärija.

Hybriidsete objektide metodoloogia

Sest kui palju on maailmas
korduvaid syndmusi?
Semiootilist vabadust?
Vabadust teha asju teisiti,
ilma teisi kahjustamata?
Kuidas kirjeldada objekti,
mis keerab sulle uue kylje
iga kord, kui teda vaatad?
Lihtsalt segaseid kohti
sirgemaks rääkides?
(Kohalikud on muuseas veendunud,
et šaakalid söövad
lesivate loomade kõrvu.)
Kui palju on maailmas
korduvaid syndmusi?


Kuulukse, et Norras olevat ajakiri nimega Journal of Academic Prose. Võiks ju olla ka Journal of Academic Poetry. Miks mitte.

1950

Viimati oli mul nii paha 4 aastat tagasi. Praegu ei puuduta toimuv mind isiklikult (noh, Sirbi kaasautor olen vahel siiski olnud), erinevalt neli aastat tagasi kohalikul tasandil läbi mängitud mängust (milles reformarid ometi paari kuuga endid ise alla suutsid lasta). Aga see, et sama kordub praegu riiklikul tasandil, ei sisenda optimismi. Või noh, mis riiklikul, asi on ju rahvusvaheline juba ainuyksi seetõttu, et Sirbi vahel ilmub välispoliitika-alane kuukiri Diplomaatia. Ja Sirp on yks neist lehtedest, mis käib kõigisse välissaatkondadesse – nii Eesti omadesse mujal maailmas kui ka muu maailma saatkondadesse Eestis. Kas parteilased on tõesti nii kehvad malemängijad, et nad selle kahe silma vahele jätsid? Või ongi tarvis kellelegi signaal saata, et Eesti Vabariigi jaoks ei ole tähtis olla välispartnerite silmis tõsiseltvõetav, sest kohaliku tasandi mudamaadlus on palju vahvam ja rohkemat meil tarvis polegi? Kaks ööd pole magada saand. Seda pole minuga enne juhtund.
Ach jaa, ja miks on postituse pealkirjaks 1950? Kolleeg Berk on juba osutanud, et temal tekivad ylevõtmisega seoses assotsiatsioonid 1940. aastaga. Mul tekivad ikka 1950. aastaga ka, see oli siis, kui Kirjanike Liit ei suutnud ennast vana juunikommunisti Andreseni juhtimisel piisavalt hästi sisemiselt puhastada ja Partei saatis asemele komissar Magnus Mälgu, kellele vana joodik Arnold Tulik oli yhe ajalehesabajutu kirjutand, mille alusel ta KL liikmeks saadi võtta. Siis ta esmalt andis kinga Andresenile ja siis tegi ettepaneku arvata Liidust välja kõik, kes enne sõda kirjanduseluga kuidagimoodigi kokku olid puutunud ja korraldas mitmeid vihakõnekoosolekuid. Avaldas ka ise artikli „Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus", mille oli talle samuti valmis kirjutanud ilmselt vana joodik Arnold Tulik. Tegutses EKP otseste instruktsioonide alusel, mida jagas talle peaasjalikult keegi plekkhammastega endine Narva salakaubavedaja Kelberg, kelle Ivan Käbin hiljem maha salgas. Aga enne seda jõudis partei veel Magnus Mälgu maha salata, sest see oli varjanud, et ta varem vaps oli. No vaevalt, et see neile seltsimeestele teadmata kompra oli, kes ta skeenele lasid. Eks see sihuke tööriistade saatus ole. 
Aga noh, kui 1950. aastal käis madin ikka aadete alusel (no mis siis, et marksistlik-leninistlik-stalinistlike, aga vähemalt sihukest viigilehte ju usinalt pruugiti), siis käesolev aktsioon teenib ilmselt lihtlabaseid eelarvetasakaalupoliitika huve. Kas saab veel hullemaks minna? Vilunud optimistina usun, et kyllap ikka. 

Sepa Maie

Yks täpse sõnaga naine on meil nyyd vähem. Viimati nägime suvel, juulis, kui kirjandusmuuseumi tiim Muhus literaate fotojäädvustamas käis. Maie seostub mul ikka Tamse bussipeatusega, selle teerajaga, mis Sepa maja juurest läbi kadakate bussiputka taha läheb. Tema käis selle bussiga linna, millega meie kevadel kooli või suvisel ajal kooli juurde aiatööle sõitsime. Ta oli Muhus ikka suplushooaegadel, ja tema puhul kestsid need umbes aprillist oktoobrini. Ei ma jõudnud siis ära imestada tema ykskord pillatud repliiki, et ta sõidab vahest lihtsalt selle pärast linna, et Kuressaare bussijaama puhvetis myyakse nii rustikaalse maitsega kohvi. Aga eks maitse ja stiil olidki Maie valdkond.  

Pole vist Eestis kanoniseeritud proosakirjanikku, kellest Maie poleks midagi olulist kirjutanud. „Muuseumiga“ kirjanikest Smuul, Luts, Tuglas, Tammsaare, Ristikivi, Vilde, Kreutzwald. Muuseumita (nais)kirjanikest Vaarandi, Mihkelson. Ise ta muidugi sihukest meesteks ja naisteks jaotamist kirjanduses ega elus väga ei pooldanud. Eks muidugi, intelligentsed inimesed võiksid sellest yle olla.

Oh, muidugi ma tahtsin Maie käest veel igasuguseid asju kysida, aga nyyd ei saa enam. Nyyd tuleb lugeda seda, mis kirjas on. Sedakaudu saab temaga edasi kõneleda. Kõige olulisem asi, mida Maielt kõrva taha panin, on tema nõue tunda sõna suhtes respekti. Ma katsun.

Leseteaduse arhiiv

Taluperemehed ei ole nii edevad kui naised ega mõtle selliste suurte asjade peale nagu armastus, on see olemas või ei ole - aga naised meeldivad neile ometigi, just seepärast, et nad on nii lõhnavad ja kiljuvad nii toredasti, kui neid tagumikust näpistada -, need tõsised taluperemehed tellivad endale midagi mehist, ja selleks on mesindusalased raamatud, Tehnika Kõigile, kus kirjutatakse elektrikarjatarast ja selle kasutusvõimalustest põllumajanduses.

Selline lugude ja lõhnade meeldetuletamise aktsioon. Kasemaa kirjutab nii armsasti. Natuke nagu Õnnepalu, natuke nagu Uku Masing taimesid mäletades, maa asustuslõpuloo teema jookseb paralleelselt Kivirähaga (mõtlen siin eeskätt Ussisõnu, aga Romeot ja Juliat ikka ka), empaatiavõimelt võrreldav Sommeri Lauriga.
Ehkki vahendatud mälestused algavad juba kusagilt 19. sajandi keskelt, pole kogu raamatus kolhoosiaega meenutatud rohkem kui paari lausega. Ilmselt jääb see aeg leskede nooruse ja lesepõlve vahepeale ega ole seetõttu meeldetuletamisväärne. Kyll aga kuulub mälestusväärse aja hulka see, mis on veedetud unedes.
Siin- ja sealpoolne, maailma rajamine ja selle ots. Kõik kontseptualiseeritud lese kujundi kaudu ja kujund ise on leitud yhest täiesti mittemidagiytlevast sisemaakolkast Euroopa äärel. No missa hing veel tahad.
Eriliselt sooja sisseelamisega kirjeldab Kasemaa leskede lese-eelse elu seksuaalpraktikaid. Need on kohe lõbusad lugeda. Tillerniks, heh, heh.

Intersemiootika

Joonis 7. Kukkuv kiil. 

Vahelduseks taas teiste inimeste loomingut. Järelpõlve luuletusi olen siia varemgi välja pannud, seekord aga siis yks selline tervikkunstiteos. Nagu yks minu arvukatest juhendajatest juba kymmekond aastat tagasi osutas, on lasteraamatud (aga yha enam ka muud tekstid) suundunud varasema pilt + tekst mudeli juurest (kus kumbki on omaette tervikteos) esmalt nende kombineerimise suunas mittehierarhilise paigutuse abil (s.t kui me vanaaegsete lasteraamatute puhul võime olla ypris kindlad, et sõnaline tekst on primaarne ja pilt selle laiendus, siis uuemal ajal paigutatakse nad mittelineaarselt; lehe pinnal yksteisega segamini) ja praeguseks on  juba pigem reegel kui erand, et tekst on pildi laiendus. Nagu näha jooniselt nr 6, on nimetatud tavad tunginud massidesse ja neid teostatakse juba suht intuitiivselt. Vähe sellest, et tekst on paigutatud pildi sisse, on ta veel omakorda vormistatud kui pilt (raam ymber ja nööpnõelad nurkades). Tasub tähele panna, et ka lehe servadesse on joonistatud nööpnõelad, mis pildi serva symboolselt topeldab. Lisaks olgu öeldud, et kukkuva kiili kohal on kujutatud liblikat ja kaarjas objekt neist vasakul on võilill.

Sõlmede Maarja

Neitsi Maarja on yks selline tegus kultuuriheeros, kellele aegade jooksul mitte vähe ameteid pole leiutatud ja kes neid kõiki ka nurisemata kannab. Päevakajaliselt - kasvõi Jumalaema Kiirestikuulja, kelle pyhakujule (mitte ikoonile, nagu ajakirjandus kirjutab; vähemalt EAÕK traditsioonis eelistatakse 'образ' tõlkida 'pyhakujuks') Lasnamäel just kirik pyhitseti. Arutasime selle "Скоропослушница" võimalikke tõlkevasteid yhe sõbraga, kelle aktiivset vene keele oskust on kujundanud Nõukogude armee ja Carl Gustav Jungi teoste lugemine vene keeles; leidsime, et sisuliselt sobivam oleks siiski vast "kiirabi-Maarja". Sellele viitaks nagu ka pyhakujuga seotud legend. 
Yks teine Maarja töölõik, millega ta tegeleb peamiselt katoliiklikus Augsburgis (aga ka Lõuna-Ameerikas, pms paavsti kodukandis), on sõlmede harutamine. Mingil määral oleks see kiiravitamisega vist isegi natuke nagu vastuolus, aga noh, eks ida- ja lääne-kristlusel ole aegade jooksul teisigi eriarvamusi olnud.
Isiklikus omanduses olevate saksa keele riismete ja äia sõjaaegse sõnaraamatu toel sai allpool oleva Sõlmede Maarja pyhapildi repro pöördel leiduv saksakeelne salm järgmise tõlke:

Sõlmede Maarja, ma tulen su juurde,

mul kaasas on rõõme, mu mured on suured.

Sõlmede Maarja, kas kuuled mind sa,

neid sõlmi on palju, neid lahti ei saa.

Sõlmede Maarja, küll tröösti toob see,

et kuskil on käsi, mis lahti nad teeb!

Näe, sõlmede Maarja, mu pusa on siin –

ma ise ei oska, nüüd palun ma sind.

Sõlmede Maarja,  ma ise sõlm olen,

viimseni sassis, sult avitust palun.

Sõlmede Maarja, Sa valguses käid,

sina ju näed, mis puudu mul jäi. 

Ääremail

Käisin viimastel päevadel ysna mitu korda vabariigi valimiskomisjoni kodulehel, et näha, kas kohalike omavalitsuste volikogude kandidaatide nimekirjad on juba vaatamiseks välja pandud. Seda teadsin enne, et meie vallas sedakorda valimisliite ei ole, on ainult parteide nimekirjad, mis sisaldavad suures osas mitte-parteilasi. Ja siis – tsiteerides klassikuid (Mardi Ristet Juhan Smuuli kirjapanekus): „Voatan – oo lilled. Voatan – põle lilled.“ Et oma tundmustes selgust saada, võtsin exceli tabeli ette ja tegin statistikat. Kandidaatide keskmine synniaasta – 1966, keskmine vanus – 47 aastat. Kõige noorem kandideerija synniaastaga 1980. Teoreetiliselt peaksid seekord saama kandideerida ka inimesed synniaastaga 1995. 15 aastat tyhja maad. Yleminekuaastatel ju syndis keskmisest rohkem lapsi, koolis tehti isegi paralleelid, muidu es mahtun ää. Kus nad on? Praegu on nimekirjades kyll tegu kuldses eas inimestega, aga kymne aasta pärast on see punt pensionieelikud ja kaigast yle võtmas pole kedagi. Ilmselt on praegu kyll juba veits hilja halada (ja isiklikust tegutsemisest poleks ka miskit kasu old, sest ega minugi synniaasta keskmist vanust allapoole poleks eriti kangutand), aga nii selge tendentsina pold nagu varem väga selle asja peale mõtelnud. Nyyd siis olen.

Draama. Kaks draamat.

Ehkki suveteater jäi mul sel aastal kõik puha nägemata, siis vähemalt kaks annust sygisteatrit õnnestus tänu tagavarapiletitega varustatud kolleegidele siiski sipsti ära noppida.

Ega ma NO teatri etendusi varem elusast peast näinud polnudki. Oli väga elus. Taaskord grotesk ja täiega panemine. Istekoht sattus kyll selline, kust eriti ei ulatunud nägema, mida Võigemast kraanikausis täpselt tegi, aga no mis tal seal ikka muud teha oli kui kuivalgi. Aga ikka - mihuke pedro! Mihuke miimika ja mihuke kehakultuur! Teistel muidugi ka, sporti said nad seal laval kõvasti teha, kehakeskne asi siiski suuresti. Kavalehel oli õrnalt välja toodud ka see kysimus, et kas kehale keskendumine ikka aitab sihelmist tyhjust korvata (õige vastus: ei aita); lõpuks jõuti ka selle juurde, kas inimene teab, mis Jumal tahab (või vastupidi).
Kogu selle kyllusesarves pyherdamise raamistamine David Bowie Space Oddity'ga kippus mu meelest kogu asja natuke lihtsustama, aga nii kompleksse kysimuseasetuse korral vbl peabki.
Ja Õnnepalu oma leebel moel otsib ajalooga lepitust. Eks lepliku mehena leiab ka. Ehkki autori lavaleilmumine päris lõpus mulle eriti ei meeldinud. Autor autoriks, aga õigel ajal võiks pidama ikka saada. Peale mõningast järelemõtlemist sain muidugi aru, et muidu poleks ju sadat aastat välja annud, aga noh, eks pealkirjaks oleks saand ju ka "Klaasveranda" panna.
Mõlemas loos tsiteeriti ka Piiblit; Sajandi tegelastel oli kyll Jumal igal pool kenasti kaasas, rongijaama-stseenis kohe puust ja punaselt, aga vbl jälle see pidigi nii olema, et inimesed aru saaks, sest - tsiteerides oma täditytart - ega paljud inimesed ei usu, et nii lihtsad lahendused toimivad.

Taaskasutus

Taaskasutustervitus kooliaasta alguse puhul!
(Möönan, et  nõukaaegse inimesena on mul nõrkus väljamaa pakendite vastu. Aga nad peavad hästi vastu ka! Yks paberkott teenib juba teist aastat.)

Toibumisvõime

Mida sa teed,
kui vesi tõuseb
ja katab kinni selle,
millega sa oled harjunud?

Mida sa teed,
kui tuul tõuseb
ja lõhub ära selle,
mida sa oled nii kaua ehitanud?

Kust tuleb see jõud,
et asjad uuesti joonde seada?
Häda on see, mis
edasi elama sunnib.


Resilience on yks uuema aja keskkonnahumanitaaria teoreetikute moesõna. Ma ei teagi, mis ta õieti eesti keeli peaks olema, aga pakun siinkohal, et toibumisvõime. Kasutusele võetud seoses keskkonnakatastroofidega - et kui pääsu pole, aga kuidagi peab pärast edasi elama. 

Uste ja akete näitus

Tundub, et selle sui kõige vägevam tegu sai tehtud.

Kupee nr 6

Liksomit loen, jällegi, iga kell täitsa omal algatusel, eriti, kui on vaja prokrastineerida. Sihuke "elu on hirmus ja ilus" stiilis meeldetuletus kulub inimesele ikka vahel ära. Ja ta oskab kirjutada. See tema Venemaa-vaade passib kenasti Jerofejeviga omaga kokku, kirjeldab enam-vähem samasid nähtusi pisut tyynemas ja distantseeritumas laadis. Ikka aus reisikiri, mitte mõni Petrone Minu-sarja tuutu-luutu. Mu mäletamist mööda on ta seda trans-Siberi rongireisi temaatikat varem ka kasutanud, aga praegu enam ei leidnud (ja meelde ka ei tulnud), misnimelises teoses just. Muuhulgas on ta aga avaldanud ka 'meän kieli' kirjutatud road romaani, mis võiks nt meie lõunaeesti kirjanikele eeskujuks olla. Pöörane panemine, mis viimaks suubub Lapi kolkakylaidylli, kogu aeg siiski kohtlase ja groteskse naeruga pooleks. Vaat sedasorti asjad mulle meeldivad, jah.
Kupee nr 6 puhul on huvitav veel see, et naispeategelane ei esine kordagi otsekõnega, ehkki jutustaja vahendusel tema mõningaid mõtteid esitatakse. Kuidagimoodi ta oma soovid kaaskodanikele siiski selgeks tehtud saab.

Psyhhopaadi märkmed

Suvel kohtun vahel inimestega, kes jagavad väärt lugemissoovitusi. Vaevalt, et ma ise "Psyhhopaadi märkmed" ette oleks võtt. Aga lugeda oli huvitav, ikka vungiga kirjutatud tekst, sihuke biit & ulg, et vähe pole. Mõned motiivid tundusid linkivat Priit Pärnaga ("Kas maakera on ymmargune?", "Lahkudes kustuta valgus"), aga eks linkis natukse ikka Dostojevskiga ka (ehkki vene wikipedia toob paralleeli Gogoli "Hullumeelse märkmetega"). Hmh, jah, huvitav, kuidas autobiograafiauuringud selle tekstiga ymber käiks...

Mõned maitsenäited:
Mis on? Perse sügeleb? No jah, seda muidugi...

Mu vana-vanaisa läks hulluks.
Vanaisa tegi värisevate sõrmedega ristimärgi teda sihtivate nõukogude vintpüssitorude kohale.
Isa tinutas 96-kraadist denaturaati.
Aga mina - olen endiselt Venedikt.
Ja jäängi selleks.

Või milline looduskirjeldus:
Kõik mõjus mulle rahustavalt. Ka lumised puud, mis mulle millegagi meenutasid 144-nda juuksuritöökoja kliente enne pühaliku habemeajamisprotseduuri lõppu.

Ja sugusid mitte väljendava keele pained sugusid väljendava keele tõlkimisel:
Naiskodanik, tõmmake paremale! Ma ei näe, kes keda peksab! Temake teda või tema temakest!Temake teda või tema temakest? Ah, et tema temakest? Ei tea, mis pärast? Ju ta igavusest peksab! No muidugi igavusest!