Vee peal

Jõuluvana tõi seekord mitmeid antikvaarseid maiuspalu, nagu näiteks Siuru albumi (1917) ja Maanaiste lauliku (1935), aga sellest hoolimata isutas ka värske järele ja nii napsasingi luba kysimata Jõuluvana assistendi riiulist Ruitlase "Vee peal". Tavainimene kirjutab, et selle loo eest peaks Ruitlane yheksa pattu andeks saama; nõustun. Peaasjalikult tekkis mul seda raamatut lugedes kaks soovi: 1) kirjutada eestikeelne zoosemiootilistelt alustelt lähtuv analyys kala ja kalastaja vahelisest kommunikatsioonist nii, nagu seda kujutab ilukirjandus ja 2) laenata seda raamatut luba kysimata edasi kõigile oma tuttavatele kalameestele (eelmine kalastusalane kirjandusteos, Tederi "Vanaisa tuletorn", sukeldus minu näppude vahelt nagu lupsti rannakalurite ja nende järeltulijate sekka elumere laenetesse, kus muidugi ongi tema õige koht). Aga jah, eluhoiakuline sarnasus Juhan Peegliga on väga tugev. Noh, et kõige sitemaski mehes näeb inimlikku mõõdet ja suudab seda ka teistele arusaadavalt esitada. Seda kohtab ka mujal kalakirjanduses. Ja lõpus on kunstiline yldistus, mis ei lähegi eriti läägeks, ja mujal räägitakse asjast ja tehakse seda kohati kaunis poeetiliselt.

Siirderiitus

Hyveline ökoelu

Istusin laua taga, jõin teed ja sõin moosi. Ja hakkasin mõtlema, et õunad on siitsamast maja tagant, 7 meetrit sellest kohaset eemal korjatud, kus ma praegu istun, moosiks keedetud siinsamas toas puupliidi peal. Tee jaoks saialilled maja otsast, 20m, vesi kaevust, 20 m (no ja sama palju sygavusse). Vee oleks võinud ka pliidi peal keeta, aga selle keetsin elektrikannus. Moosi lasin ka tegelikult saumikseriga läbi. Suhkur ja ingver moosi sisse tulid Liiva poest (10 km), kust nad sinna said, seda ma muidugi ei tea. Õhtusöögiks olnud kartul tuli vanemate juurest (14 km), ise lastega koos võtsime. Vorst saabus Tartumaalt, aga see metssiga, kes sinna sisse läks, ei jalutanud ka ilmselt vorstitarnija majast kaugemal kui paarsada meetrit. Küttepuud on oma aiast, pliidist ca 70 meetri raadiusest, aga seda õnne on suuresti ikka selle pärast, et eelmine majaelanik armastas varju ja tihedust kaugelt rohkem kui minu päritolumaastikel (14 km teisal) harjumuspärane.

Et kuna ikkagi sisaldab elektrit ja transpordiahelaid, kas siis on hyveline või ei ole?

Joonis 7. Hyvelise ökoelu viljad (päritolukoht 20 m kaugusel tarbimiskohast; järelvalminud; värsked) ja fragment puupliidist. Ei saa ka jätta rõhutamata, et tomatid viljusid kasvuhoones, mille valmistamisel ei ole tarvitatud minutitki meestööjõudu. 

Minu ilus elu maal

OhhHissand, mis raamat! Perekool klantspaberil. Sirutasin kohalikus raamatukogus kergemeelselt käe teose järele (mille yhe teise, samateemalisega lihtsalt segi ajasin), loomulikult prokrastineerimise eesmärgil, aga no see eesmärk täitus sedakorda kyll erakordselt kiiresti. Raamat räägib vahetu ja siira hingepäeviku vormis kyylikute, mehe ja kolme lapse kasvatamisest ja lõpeb mõttega, et tahaks minna riigikokku. Teksti vahele on põimitud ka mõned suhteliselt adekvaatsed arvamusartiklid, ma olen ka täitsa nõus sellega, et lapsi ja lastega emasid tuleks avalikus ruumis tolereerida, aga no need ongi omal kohal maakonnalehe kolumnidena, kust nad võetud on ja kus neil on kõige suurem potentsiaal jõuda vajaliku sihtgrupini, õelate mooride ja šovinistlike tymikateni, kes ise ka siiralt usuvad, et laps on puue ja et väikelapse ema aju muutub mõtlemise jaoks kõlbmatuks vähemalt rinnaga toitmise lõpetamiseni. Mul ei oleks midagi selle teksti vastu, kui see oleks jäänudki blogisse ja maakonnalehte. Aga kõvade kaante vahel oli see ikka hoop allapoole vööd. Ise olin ka loll, muidugi, et end toote väliskujust petta lasin.

Naksitrallid ja Okasroosike

Ja tänased omaloominguminutid sisustab Poeg&Pärija (kirjaviis muutmata; täppe ja kriipse siiski siia-sinna lisatud).

"Naksitrallid ja Okasroosike"
Kui naksitrallid olid peale hundi pesakonda taas vabad kui linnud sõitsid nad koos omale armsaks saanud furgooniga seiklema. Nad nägid teel võssa kasvanud lossi. Legendi järgi leitakse sealt lossist võti mis avab kõik uksed kaasa arvatud kurbliku kaunitari toa. naksitrallid läksid sinna poole nad aurustasid maapinnast vee keetja abil vedeliku ning taimed närbusid naksitrallid said võtme ning jõutsid tusase uinunud kaunitari tuppa kaunitar ärkas andis naksitrallidele au märgid ning läks Laia maailma oma printsi otsima!

Nature morte

Hingedepäeva puhul väike nature morte. Yks loomne, teine taimne, et oleks korrekt ja igale maitsele.

P6rand

põrandal on elamise jäljed
kunagine lakk on kulund maha
oma elu keerulised ääred
ämblikud on jätnud ahju taha
kulunud koht ajab pinde
parandada ei saa
kinni katta ei raatsi
raha ei ole ka
kõik on mu omad jäljed
pliidi ja puukasti ees
kraanikauss, kylmkapp ja purjed
pakitult ootamas teed

Aed ja muld

Pilte jälle pikka aega vähevõitu. Asja parandamiseks pildikesi majaymbruse aiandussaadustest pluss yks tagaaiaga seotud luuletus. 

Mineval suvel kõrvetada saanud kaktused on endale sel suvel kasvuhoones uued, erakordselt tyynet rohelist värvi lylid kylge kasvatanud. 

Saialillepeenar võrgukuuri endise väravakoha nurga taga. 

Kirkama päikesega on seal väga vahemereline. 

Sa oled yhtaegu kaval ja lihtsameelne

Sa oled kõige uhkem liblikas, kes eales

sattund mu aeda

Sa oled hall kass, kes hiilib sellesama

liblika järel

ja ma murran su maha

Liblikas

non-stop SETO

Väga punk tykk. Sygavalt irooniline pilk identiteedimajandusele. Isiklikult läbi tunnetatud. Respect, mis muud ma oskan ytelda.

Georg Ots

POTS!

GEORG OTS!

POTS!

VEEL ÜKS GEORG OTS!

POTS!

JUBA KOLMAS GEORG OTS!

POTS!

NELJAS OTS!

POTSA! POTSA! POTSA!

KOLM VEEL TAKKAOTSA.

POTS!

KAHEKSAS GEORG OTS!

VAIKUS!

SAIDKI OTSA.

GEORG OTS – POTSATAJA

(SEE POLE PEALKIRI, VAID ALLKIRI.)

Mul kukuvad õunad sedasi vastu katust. Aga luuletuse kirjutas tundmatuks jääda sooviv literaat Pärnumaalt. Juba hea paar aastat tagasi. 

Päikesetormid

Lugesin Linda Hogani "Päikesetormid" korralikult läbi. Haakis hämmastavalt hästi kõige sellega, millega olen viimasel ajal oma vaba aega sisustanud: vetevõrk, vesitsi liikumised ja liikumisteed, looduse kohta käivad naisteadmised (nii teoreetiliselt), ökofeminism (nii teoreetiliselt), aga ka mõtisklused maailmast ja selle otsast, mida eeskätt armas järelkasv on teemana terve suvi läbi ylal hoidnud. Maailma kiire ärakulumise vältimiseks oleme kogunud vihmavett kasvuhoonetaimede kastmiseks, vahetanud mõtteid taaskasutuse, mõttetute plastmassasjade tootmise ja tarbimise yle, aga ka Universumi ulatuse ja selle yle, mis võiks saada siis, kui inimene ära sureb. Mulle meeldib väga see seletus, mille Hogan annab vana (ja pealtnäha surematu) indiaaninaise Dora-Rouge'i suu läbi: et me oleme nagu vaglad, kes omaenese kehast toituvad, ega kujuta ette, mis siis saab, kui kest on läbi näritud - aga yldiselt saab siis liblikaks.

Teatrisuvi

Kuressaare Linnateatri suvelavastuste suhtes on mul vist mingi kogumiskirg tekkinud, ei suuda enam yhtegi vahele jätta. Seekordne oli jälle täitsa tore, igatahes toredam kui paar eelmist. Iseäranis muidugi lavakujundus ja kostyymid (kui juba õppind moekunstnik kiidab, siis nii on), aga kogu lavastus ja näitlejad ka. Toimetaja pilguga vaadates oleks võind mõned lavavõitlusstseenid lyhemaks või välja kärpida ja võtmestseenis oleks tulnud välja vahetada nii lapi nõia osatäitja kui ka tema peakate, et poleks kätte nii kooliteatriks kiskunud. Arutasime, et keda seal oleks võinud rakendada ja ega midagi targemat välja ei mõelnud kui seesama saarlane, kes Ekke ema mängis (vanaeite markeerivate rippuvate tisside eest ka 10 punkti kostyymikunstnikule!). See oleks sisuliselt ka loo kokku linkinud, eks see mõistuse hääl tule ikka yldjoontes yhest allikast.
Aga võitlusstseenide jaoks võiks lavakunstikool teinekord endale mõne vanatantsuprofi palgata. See, mida pyhapäeval Toomel vanas kirikus näha sai, oli ikka viimasepeal äge.
Tõstamaal käisime ka teatris, aga selle võib, jumal paraku, kokku võtta kolme k-ga: keskpärane keskklassi kitš. Ajalooliselt on suveteater Eestis välja kujunenud uue iseseisvusaja algul, kui näitlejate puhkused läksid sama lyhidaks kui muudel inimestel ja siis oli vaja neile vegetatsioonihooajaks ka mingit mõtestatud tööd välja mõtelda. Nyyd, kus enamusel näitlejatel nagunii mingeid pysilepinguid ei ole, on vist tõesti õigustatud teatrikylastaja U. imestus, et ei tea mida need eestlased sealt suveteatrist ikka nii hoolsasti otsimas käivad.

Noor teadlane

Mõned arvavad loomingulise protsessi olevat niivõrd keerulise, et seda õpetada üleüldse ei saa, ning et peab paratamatult ootama, kuni noor töötaja töö käigus seda ise tundma õpib. Sealjuures ollakse ekslikult arvamisel, et nii palju, kui on teaduslikke töötajaid, nii palju on ka individuaalseid meetodeid. Siin on tegemist kahe mõiste - ühelt poolt meetodi kui teatud võtete kogumi ja teiselt poolt marksistlik-leninliku tunnetusmeetodi ilmse segiajamisega. Neid mõisteid aga segi ajada ei või. Igas teaduses ja isegi igal teadlasel on muidugi oma uurimisvõtted. Ent see ei välista sugugi nõudmist, et iga eriteadlane juhinduks tunnetuse ühtsest marksistlik-leninlikust metodoloogiast.

J. Ivanov, "Noor teadlane, elu nõuab rohkemat!" Rahva Hääl nr 284 (6395), 4. detsembril 1963, lk 2.

Meelespead

Valvasin seenädal vabatahtlikuna Kunstitalli näitust, saades vastutasuks naabrinaiselt annetusi toidu (vorstivõileivad ja maasikasmuuti) ja vaimutoidu (luuletused) näol. Yks inimsuhete-luuletus oli tal umbes aasta tagasi ka, seda võib siis vahest pidada ka tolle loo mõtteliseks jätkuks. Või vähemasti saab seda sedasi kontseptualiseerida.

Meelespead

Tõid mulle sülega sireleid
toatäie toomingaid takkapihta
Mis hakkan nendega pihta
keegi teine ehk ihkaks

Mul aianurgas murtudsüda
ja meelespead ümberringi
mõte käib neidpidi ringi

On üksikuid hingi
kes teinud on rohkem halba kui head
neid ikkagi meenutavad
meelespead

Sõda sinus eneses

Sõda ei saanud eestlaste jaoks läbi 1944. aasta lahingutega ega 1945. aasta 8. või 9. maiga. See ei saanud läbi ka 1994. aastaga, kui NL sõjavägi Eestist lahkus. See kestab ikka edasi inimeste sees – kelle sugulased viidi Siberisse, kelle sugulased pagesid läände, kelle sugulased redutasid metsas, kelle jaoks venekeelsed inimesed on ikka veel okupandid ja tiblad, kelle viibimisega sama haldusyksuse piires ei saa leppida. Sest sõda meie sees kestab ikka edasi.

Miks mitte iseendaga rahu teha? Oo, põhjuse seda mitte teha leiab alati.  

Sellised mõtted tekkisid seekordsel konverentsil. Teema lõpetuseks valik seltskonnapilte samalt yrituselt. 

Elektripostipuu, õunad kyljes.

 Siseõu, mis näeb välja enam-vähem samasugune, nagu vaade Veljesto köögiaknast. Pangem tähele, et toalilli kasvatatakse siinmail välimisel aknalaual.

Versailles' pargi tagumises servas pärnade taga on maisipõld. 

Vaadake, ma pildistasin seent. 

Kodukolle

Näh, tegin omast kodukoldest kah pilti, "Risttuules" vaatamisest innustatuna.

Praamisabas (see oli Virtsu poeni) lugesin Kalju kingitud raamatuid, nende lugemisest innustatuna kirjutasin seitseteist silpi:

mida saad teha,
et maailm oleks parem
paik? luuletada.

Ökosemiootiline luuletus

Kohvikupoiss oli teinud mu lattele

väikse siivsa šeikspiirinäo

piidlesime yksteist

poolsuletud laugude alt

ta pysis

peaaegu lõpuni

siis jõin ta ära.

Iga suhe saab osaks

meist endist.

Ökosemiootika.
Umwelt.

Käisin kreisilinnas kohvi joomas (tegelt mul oli ju muud asja ka, tõin näiteks oma vikatilöekinnituse uue ekstsentriku ära) ja yhtlasi siis viljelesin enteriluulet.
Iisraelist tuli postiga raamat:

Vana vabahärra majas

Sattusin uskumatusse kohta. Seal viibides tekib tugevaid kahtlusi nii aja- kui kohamääratluste osas. Ma ei ytle, kus see on, arvake ise. Vihje.

Selline puu seisab seal nurga peal. See on erakordselt suur ja ilmselt ka vana ja ma arvan, et see on pirn. Kohe hakkab õitsema. 

Kraavist yle eravaldusse ronides avaneb selline vaade:

Seal on terve tiikide ja kanalite systeem, tammed, purdekesed, nurga tagant ujub välja lameda põhjaga paat, valgete päevavarjudega mõisapreilid sees, aidamehe poiss sõuab. Edasi, tagasi, edasi, tagasi.

Ja siis seal pisut kaugemal põllu peal on selline salgakene Taara tammikut, suur rahn keskel, servas kasvab yks kask ka.
Seal on veel igasuguseid kohti, täiesti selline maastik, mis immerseerib endasse, nii et vähe pole, ajataju kaob, nagu poleks olnudki. Lagunenud töölistemaja, mille taga on vana õunaaed, puid pole ammu lõigatud, nende oma raskus on nad niiskes ja pydelas pinnases pikali kallutanud, aga nad elavad seal ikka edasi, juureotstega maast kinni hoides, lehtivad, õitsevad, yksteise najal.

Tavaline naine

Mõtlesin järele. Et keda ma siin selle vaikimisega niiväga ikka karistan. Kuulasin [sekti] järjekordsel aastasabatil ettekannet hääletekitamise bioloogilistest alustest ja emotsionaalsetest sidemetest, mis on aluseks igasugustele eluavaldustele, sh (liigiomase) hääle kuuldavaks tegemisele. Traumaatilise kogemuse tagajärjel võib kõnevõime kaduda, aga sellest välja tuleku yks meetodeid (vähemalt inimese puhul) on jällegi kõnelemine. Sestap möönan - jah, oli traumaatiline kogemus. Koguni sellevõrra, et andsin spontaanselt lausa omapoolse panuse koduvalla eelarve kokkuhoidu - yks synnitoetus jääb neil sel aastal vähem välja maksta. Kõige paremini aitasid mul olukorda ja sellesse sattumist mõtestada mõned armsad keskkoolikaaslased, kelle tähelepanekud võib lyhidalt kokku võtta selle lauluga. Eks ma katsu selle teadmisega siis edasi elada.

Isiklik postitus

Kui päris aus olla, siis tegin selle blogi viis aastat tagasi, kui esimest korda elu parimale töökohale tagasi valituks ei osutunud. Siis võis selle kirjutada paari ebaadekvaatse tegelase arvele. Aga nyyd juhtus seesama asi teist korda. Ja see on juba systemaatilisem. Mul on kahju. Sestap ma rohkem ei kirjuta, vaid lingin kaks asjakohast asja: yks lugu ja yks laul.

Vehkleja

Ja et ei jääks muljet, nagu kõik eesti filmid mulle systemaatiliselt ei meeldiks, ytlen siinkohal, et kyll see Vehkleja oli ikka hea film. Yksikisiku elusaatuse kaudu kujutatud ajalugu, täpsed detailid, minimaalse suupruukimisega räägitud sygavad lood. Ja lapsed! Kust kyll sellised näitlejad välja võetakse! Väike Marta Moskva koljatile otsa põrnitsemas kaalub iga kell yles kolmveerand tundi lahingutegevuse reproduktsiooni. Avandi avaldas lootust, et naised saalis nutavad, aga võta näpust, Kuressaares nutsid ikka mehed ka.
Ja Nullpunkt oli ka vinks vonks. Syžeejoon on märksa selgem kui raamatul ja yhtegi piinlikku kohta ei olnud filmis.

1944

Riskin olla ebapatriootlik tõbras, aga ytlen, et minule avaldas 1944 mittesoovitud muljet. Sihuke soolikad-lendavad-puu-otsa-film*, mille struktuur on põhimõtteliselt kolmveerand tundi tapmist ja tampimist - hingetõmbepaus korteris - kolmveerand tundi tapmist ja tampimist - hingetõmbepaus korteris. Olen nõus mitte-eestlasest filmivaataja U.-ga, kes osutas, et naine peaks olema selle filmi sõlmtegelane, sest tema on lõppeks see, kes kogu selle saasta isikliku valuna isiklikku kraesse saab, aga tema ainult naeratab malbelt nagu postkaart. Et mis ma tahan ytelda, et selliseid lugusid saab rääkida märksa nyansseeritumalt.

--------------
* See väljend ei ole meelevaldne metafoor. Olen viimasel ajal tegelenud oma vanaema mälestuste yles kirjutamisega. Oma vennast rääkis ta järgmist: Vend Kusti sai ka sõjas surma. Viidi Tallinnast ära [ilmselt 1941. aasta mobilisatsiooniga]. Matsi Kusti oli näinud, kuidas tal Luki all lasti jalad alt ära ja siis soolikad puu otsa. Emale tuli teade, et teadmata kadunud.

Kommunaalhügieen

Akna kaudu on inimesel optiline side väliskeskkonnaga (ümbrusega). Sellel on oluline psühhofüsioloogiline tähtsus, mistõttu akendeta eluruumid ei ole vastuvõetavad. Akna ülemine serv olgu lae läheduses (13-30 cm laest), raamid ei tohi katta üle 25% aknaava üldpinnast, akende vahed ei tohi ületada 1,5 akna laiust. Lisaks nendele üldtuntud nõuetele soovitatakse arvesse võtta veel järgmisi tingimusi: akendega seina pindalast olgu akende all vähemalt 30%, eluruumi laiusest moodustagu akende laius 55% (akende laius meetrites võrdugu 10%-ga eluruumi pindalast m2-tes), akende kõrgus olgu 1,30 m (J. Wegner, 1979).
H. Jänes jt. 1983. Kommunaalhügieen, lk 272.
Noppisin arhipelaagi sõsarsaare raamatukogu trepi alt mahakantud kirjandust, mõeldes tulevanädalasele sõnnikuseminarile. Aga vaat mis kõik sinna hygieeni alla käib. Ja kui täpsed protsendid!

Maa alt

Vaatasin, et seitsme aasta tagune teesikogumik seisab riiulis vales kohas. Vaatasin sisse, leidsin, et ysna kabedad teesid ja ysna kabe teadusyritus on olnud. Viimasest annab märku ka see, et on tulnud piisavalt sisendit, et servale värsike sehkendada. Selline:

MAA ALT
välja ronides
õhk ja valgus ja lõhnad
teistmoodi
lehtede krabin
hinge lööb kinni
Ära mine, ära mine
sikutavad pojad mind sabast
pisike loom
pelgab ju veel suurt
maailma

Ajaloo ilu

Nagu siin blogis varemgi märgitud, tuleb raamatuid nende heaolu nimel vahetevahel luhvtitada. Kuna seekordne ettevõtmine oli varasematest komplekssem (hõlmates viie toa ja kahe geograafilise asukoha raamaturiiuleid), läksin ka ilukirjanduse kallale ja otsustasin selle systematiseerida kronoloogiliselt. Ei noh, tulemus võttis omalgi jala nõrgaks. Pildil näha (suunaga paremalt vasakule) lõiguke 1930. aastate lõpust kuni 1960. aastate alguseni. Möönan, et pilt pole täielik, sest luule jäi kogemata ikkagi eraldi riiulile, aga eks see veelgi diibimale synteesitasemele jõudmine siis lihtsalt juhtub yks teine kord.

Tee ja biskviidid

Sõbrapäevapiparkoogid. Mõned sydamed läksid ikka kõrbema kah.

Poliitsemiootika

Reformierakond on hyljanud reformid (Tuimalt edasi!); Isamaa on myydav (hinnad on juures!); Keskerakond myttab perifeerias (või suisa piiri peal); sotside visuaalseks väljenduseks on poolik inimene; vabaerakond esitab karikakramängu (teate kyll, see, kus karikakral õielehti ykshaaval kyljest rebitakse). Huvitavad valikud seisavad ees.

Free range

Province rebel