Veel kaks raamatut

 Nojah, vbl oli see overkill, et kallil esimesel jõulupühal koguni kaks kosmoseteemalist teost läbi lugesin, Kiviräha "Lend Kuule" ja Asimovi "Asum", aga nagu ütleb kivipallur Jürto, et "üks asi sünnitab teise, teine jälle kolmanda..." ja kui kosmonaudi sõprade armetud elud juba läbi olid võetud, siis oli sealt ainult lühike samm jõuluvana kotist gümnasisti harimiseks välja lupsanud ulmeklassikani. Küllap ma teda oma pika ja seiklusrikka elu jooksul näppinud olen ju ennegi (kauges nooruses igasugu ulmesõprade mõju all viibides näiteks "Düüni" lugesin kindlasti, möönan tõika), aga sedasi sauhti läbi lugenud ilmselt mitte. Igavesti tüütu, midagi pole ütelda. Mehed peavad plaani ja madistavad võimu pärast, nagu see oleks mingi mailmatähtis asi. Okei, ressursse mainitakse ka ja eks teos pärine ju ikkagi sci-fi aoaegadest ja nii, aga no ei midagi huvitavat. Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa" oli ikka etem.

Kaks raamatut

 

Kaks raamatut sattusid kõrvuti. Ega nad oma põhiolemuslikult sõnumilt tegelt niiväga erinegi. 

Lisaks: lugesin nekroloogi, mis sisaldas lugemissoovitusi. Ohsapoiss, kus ma tahaks, et minu nekroloog ka kunagi sisaldaks! 

Maastikumäng

 

Asi algas sellest, et TammeJanno trimmerdas mul majataguse ära ja siis ma hakkasin seal koristama ja kangutasin ajaviiteks ühe kivi maast välja, mille alumisel küljel oli pildil näha olev imelik valge laik. Kivist jäänud augu põhjas oli laigu põhjustanud kilekott, seal sees omakorda kokkumurtud kiri (paremal) koos mõnede lehe vahele kinni kleepunud vaskkopikatega. 12. juulil 1978 on mehed seal kuurile nurgakivi pannud ja seda pidulikult tähistanud. Kuurilammutuspidu, millega tähistasime minu sünnipäeva, leidis aset detsembris 2020. Nii see ajaratas ringi käib, eksole.  

Madis Jeffersoni 11 põgenemist

Mul oli plaan, et päkapikud panevad selle teose jõuluvana kingikotti autori poolt autogrammistatuna. Ehkki me rutiinselt kohtume kirjanikuhärra ja perekonnaga kord aastas peale pärnapuude äraõitsemist, on see liigutus siiani veel tegemata. Aga eks lugeda kõlbab selletagi.

Mu meelest on näha, et inimene teab, millest hea raamat peaks koosnema. Haarav lugu, kohe alguses otsejoones seiklustesse, natuke uskumatu, natuke naljakas, kergelt nihestav kõrvalpilk, eriline indiviid, aga paigutatud maitsekalt ajalooliste sündmuste taustale, millest 20. sajandi jooksul siin maanurgas tõesti puudust pole tuntud. Iseäranis kena on mu meelest see, et lõpuks ikkagi saab peategelane pöörduda tagasi oma noorusõnne varemetele. Arvan küll, et tal võis süda rahule jääda.

Näen teosel suurt tõlkepotentsiaali - lugejad paljudes kohtades laias maailmas tunneksid heldinult äratundmisrõõmu, et ka nende kodukoht on ära mainitud. Ajaloolistes sündmustes osalenutele meenutamine võib-olla iga kord suurt rõõmu ei pakukski, aga äratundmist ilmselt küll. Eesti dokumentaalproosal pole siin kurta midagi.

Lehtpeedivorm

Kasutades juhust, et kriitilisi teismelisi pole kodus, otsustasin ära proovida Liina reklaamitud lehtpeedivormi, sest lehtpeet lihtsalt oli nii kena ja jäi eelmisest aastast omal algatusel peenrasse kasvama.

Loomulikult läks kõik algusest peale lappama, aga väliskuju tuli küll nagu kokanduspildil ette nähtud, sestap ma oma pilti ei pane. Valmistamiskäik:

450 gr kimp värsket lehtpeeti -> võta peenrast mingi peotäis

2 dl 20% toidukoort -> palju see 2 dl on? Mingi klaasitäis? Oih, mul pole toidukoort, ei tea kas kohvikoor kärab ka? No paneme rõõsa koorega pooleks

1-2 sl terasinepit -> misse terasinep on? Mul on kapis tuub Põltsamaa kanget

150 gr jämedalt riivitud juustu -> viilujuust, võimalikult peenteks ribadeks, silma järgi, mingi kolmandik pakki

4-5 sl riivitud parmesani juustu -> täpselt nii palju suvalist kõva juustu kui kapis on, peaasi, et on juust

soola ja musta pipart -> kuhu see pipar peaks käima ja millal? Aga ok, segame sisse

Ma ütleks, et võimalikult palju juustu on siiski see võluvits, lehtpeet ise pole tegelt teabmis oluline (sorry, lehtpeet!). 

Ei ole veel pime

Täitsa kogemata libisesin jälle Dylani-lainele. Ja ma tean küll, et nobelisti tõlkimine tegelt ei ole mingi sihuke asi, mida kümne mintsaga valmis visata, aga no vot nii läks. Riimiga ei hakanud pingutama, on retsiteeriv tekst nagunii. Lingin siia ühe hilisema salvestuse, päris plaadiversioonist natuke dünaamilisem ehk. 

Vari pikeneb, olen olnud siin kogu päeva
Liiga palav on, et magada, ja aeg saab otsa
Hing on teraseks tahkunud
Mul on ikka need armid, mida päike ei ravi
Mitte kusagil pole piisavalt ruumi
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb

Kogu inimlikkus on torudest alla lastud
Iga ilusa asja taga on kellegi vaev
Ta kirjutas mulle nii ilusa ilusa kirja
Kõik ladus välja, mis mõtles
Mis see mu asi peaks olema
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb

Olen käinud Londonis ja lustilises Pariisis
Jõgi juhtis mind ja nii ma mereni jõudsin
Olen käinud maailma põhjas, mis kubiseb valedest
Mitte kellegi silmist ma miskit ei otsi
Ja vahel mu koorem on mulle liig raske
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb

Siin ma sündisin, siin ma enese tahtmata suren
Võib tunduda, nagu ma liiguksin, aga ei
Iga närv minu kehas on täiesti täiesti tuim
Ei mäleta sedagi, mille eest siia jooksin
Ja palveid ei ole kuulda
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb

Külmkingauurija

 

Valmistudes eelseisvaks kultuuriürituseks (juba augustis!), soetasin ja lugesin läbi Külmkingauurija ja mõtlesin, et ehk moodustan selle kohta mingeid arutlevaid lauseid või midagi. Dokotorikraadiga folklorist, kes elab koos mingi tümikaga kodukohas ja nutab taga olemata jäänud noorepõlvearmastust pakuks ju teatavat samastumisruumi küll, kriminaalseid kalduvusi ei saa samuti eitada (käesolevast hooaja skoor on juba kaks sähvatust kiiruskaamerast), aga selle asemel pildistasin hoopis Roosikese pillergooni, et juhtida üldsuse tähelepanu vajadusele klaasid enne talve uuesti ette kittida ja aknaraamid linaõliga üle võõbata. Noh ja idülli kronotoop peegeldub siit ju samuti (ka sel teemal on kirjutis soolas). 

Pingeväljad

Nagu ikka, jõuan taas pärale viimaste hulgas. "Pingeväljade aednik" -> loodusdokk x Nipernaadi x see osa Mikitast, kus mütologiseeritakse eestlaste armastust võsas ragistamise vastu. Teemat nagu on, aga reemat oli mu jaoks ennemini vähevõitu. 

Kõik filmi pääsenud võtted on toimunud kuldse päikese kiirtes mingil mõõdukal aastaajal - natuke tehakse küll pliidi alla tuld ja osades majades istutakse, joped seljas, aga mingit sügisvihmas armetult läbimärjaks ligunemist või muud naturalismi sealt juba ei leia. Et seda hõllandust pisut realistlikumasse kastmesse sorgata, siis lõpetuseks olgu siinkohal ära toodud ka üks  kirjanduslooline muusikapala. 

Cees

Jah - jälle pean ma küsma, miks me seda teeme?
Eriti kirjanduse uurimise ja selle tulemuste esitlemise puhul tuleb see küsimus muudkui pähe. See on muidugi tore, et on taas selline konverents, kus inimesed tulevadki reaalselt ühte ruumi kokku, jagunevad temaatilistesse plokkidesse, kogunevad plenaarettekandeks (ja proovivad palehigis sellest midagigi aru saada) ja enamasti tekib neist kooslustest küll midagi uut ja huvitavat, aga kui tuleks seletada, milleks seda vaja on või mis mõttes see töö on... 

Etnoh, ühest küljest muidugi jah humanitaarteadusnohikute pidu, jagatakse tasuta kohvi ja küpsiseid, tunned, et oled omasuguste seas, mõtled kaasa, avardad silmaringi. Ja teisest küljest - väljas käib sõda, meie siin arutame intertekstuaalsuse narratiivsete strateegiate üle (näiteks). Kolmandast küljest - kuni lastakse teha seda, mida oled eluaeg harjutanud ja natuke nagu oskad ka, siis vist on mõtet selle juurde jääda. Stick to it.

Mongolite unenäoline invasioon

Üritasin lugeda Lev Gumiljovi „Etnogenees ja Maa biosfäär“, mida võiks pidada üheks kaasaegse putinismi tüvitekstiks. Täielik haige hülge unenägu. Ilma igasuguse meetodita on sinna kokku visatud mingeid katkeid rändrahvaste ajaloost, mingeid kõlavaid sõnu ökoloogiast ja geograafiast, juurde leiutatud passionaarsus, Vernadskilt pealkirja kaunistuseks sisse vehitud biosfäär (kasutatud on ainult tema kõige esimest, keemiast lähtuvat raamatut, arvesse võtmata selle kõiki hilisemaid edasiarendusi, aga näed mõiste kõlbas varastada küll). Kasutatud on ainult kirillitsas ligipääsetavaid teoseid. Absoluutne ignorantsus kombineerituna ladusa jutuveeretamisoskusega, interdisciplinarity gone horribly wrong.

Et aga Gumiljov tugineb suure vene rahva etnogeneesi visandades oma varasematele uurimustele Aasia rändrahvaste ajaloost, pakub siinkohal mõningast leevendust Nikolai Baturini viimane raamat - „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“. Minu jaoks oli see 2016. aasta parim raamat, mis aga kirjandusadministratiivsetel põhjustel ei saanud auhinda saada. Või noh, eks ta on üks parimaid raamatuid siiamaani. Lakooniline, poeetiline, universaalne ja samas väga täpne.

Kurjal ei ole tulevikku. Õelate lamp kustub.

Kaks päeva kanavaatluspraktikumi

Jah, miks me seda tegime? Üks võimalik põhjendus, et see on märksa parem tähelepanu- ja kohaloluharjutus kui igasugused abstraktsed mõtlused või tantramantrad. Mina tahtsin testida praktikas zoosemiootika kuut analüüsipunkti ja kui pisike rahvusvaheline naistepunt pakub selleks platvormi ja seltskonda, siis oleks ju rumal see kasutamata jätta.

Niisiis, liikidevahelise suhtluse kolm mõõdet - pragmaatika, süntaktika, semantika - ja selle kokku kuus alapunkti. Katsun siinkohal hoiduda kommentaaridest liigisisese kommunikatsiooni suunal ja keskenduda sellele, kuidas inimene võiks kanale paista.

1. Kana kommunikatsiooniorganid ja üldine habitus: kõnnib kahel jalal nagu inimenegi. Aga saba on enamasti püsti ja pea maas (vt joonist); kael on üldse palju liikuvam kui inimesel. Nokk väga osav, haistmine, kui ma nüüd õieti mäletan, terav, vähemalt mis lähemaid lõhnu puudutab. Kuidagi ta ju need ussid sealt maa seest lokaliseerib ja kätte saab. Teeb häält ja kuuleb samamoodi kui inimene, mõlemat arvatavasti mõnevõrra paremini.

2. Tagasiside ja ajaraamid. Vehkimine ja äkilised liigutused mõjuvad mõlemale kommunikatsiooni osapoolele ja üldiselt ei teki kana-inimese suhtluses ka mingeid tuntavaid ajanihkeid, ehkki lindudel mahub sama pikka ajamomenti ilmselt rohkem infot kui inimesele. Kui inimene teeb häält, siis kana kuulab ja võib ka vastu häälitseda. Kui kukk nokaga lööb, siis inimene vist pigem läheb eest ära kui et vastu lööb. Kas kukk oskab seda rünnates eeldada, vat ei tea. Aga ründab peamiselt siis, kui mune ära korjama tullakse. Munadel on kuke ja inimese omailmas niisiis täitsa erinev tähendus (see käib tegelt juba p.6 alla).

3. Tõlgendamata jääv info ja taustateadmised. Ega inimene ikka kõiki kanakeele nüansse ei adu. Kana jälle tõenäoliselt ei mõika suuremat inimese miimikast. Kanade liikumine, kui nad pundis olid, oli vaatluste põhjal üldiselt kaootiline, s.t raske tõlgendada. Inimestest hoiavad siiski üsna ühemõtteliselt ohutusse kaugusse. Kui korralik kanapidamisõpik läbi lugeda, oleks taustateadmisi omalgi rohkem. Kanadel neid taustateadmisi inimeste kohta napib.

4. Signaalide repertuaar ja agentsus. Kanadel on erinevaid kaagatusi, kõõrutusi ja kähinaid. Neid hääli suudab inimene keskpärasel tasemel imiteerida. Tiibade saputamine, saba lehvi löömine, jalaga siblimine, kerged üleshüpped ja loomulikult ka võimekus koordinaatteljestiku kolmandal teljel opereerida jäävad inimesele paraku suuresti kättesaamatuks. Inimesel on ikka väga vähe võimalusi kanaga suhtlust alustada, kui nii mõtlema hakata. Tundub, et kanad ise ka eelistavad üks ühele vestlusse laskumist vältida. Eemaldumise agentsus on kanadel samuti parem: inimene juba naljalt pead tiiva alla ei pane.

5. Mõtestatud suhtluse alused: teravili. Kui inimene tuleb ilma teraviljata, siis ega ikka seda mõtestatud kontakti ei teki. Samuti on tähtis, et inimene ilmuks õigel ajal. Peale seitset pole mõtet, siis nad magavad. Teisalt loob suhtluse süntaktilist rütmi muidugi munemine, mis juhatabki meid p.6 juurde.

6. Suhtluse tähendus kummagi osapoole jaoks. Inimesele on kana juures kõige tähenduslikumaks punktiks ilmselt munad; kanale inimese juures jälle toit; vastastikku huvitab neid sekkumine ohu korral (igatahes sõidab peremees kukkede hoiatushüüdu kuuldes alati rattaga teiselt poolt teed kohale). Võimalik, et kukkede juhiambitsioonid laienevad ka inimestele, igatahes tegi üks kukk ühe vaatleva inimese paigalt liikudes žesti, nagu tahaks teda ilusti omasuguste juurde tagasi juhatada. Aga see muidugi võib olla ka üleinterpretatsioon.

Mõlemal päeval lõppes meie kohalolu kaklusega: esimesel korral, kui kanalas sees olime, läks kukkedel ärevus liiga suureks, teisel päeval, kui hängisime õues ümber kanaaia, lipsas katus pealt kahel kanal, kes samamoodi kaelasuled turri ajasid ja rinnaga üksteisele peale hüppasid. Eks nad maandasid inimeste arusaamatust kohalolust põhjustatud ärevust. Andsid nad seda signaali nüüd meelega või kogemata, aga igal juhul tuli sõnum kohale ja me läksime ära. 

---

Pildi joonistas Regina, kes on tegelikult hoopis fotograaf. 

Jutt tuli nii pikk sellepärast, et vahepeal jäi kuu aega vahele. 

Kadunud mets

Kuna noorim järeltulija ei olnudki veel oma kolme ja poole eluaasta jooksul teatris käinud, parandasime selle haridusliku puudujäägi (eks oli kreisilinna muudki asja, nt vedasin seljakotis panka täitsa mitu tuhat raamatute müügi raha, mis pole ka kehval ajal sugugi tähtsusetu seik). 

Järeltulijale meeldis, nagu arvata oligi, sest rahvast oli vähe, istumine kohe lava peal näitlejate ümber, liikumine ilusti seatud,  näitlejatööd väga veenvad (koguni sellevõrra, et kui koer väga ligidale tuli, oli noor teatrikülastaja vilksti emme süles). Mille kohta aga paraku ühtegi head sõna ütelda ei ole, on kogu visuaal. Räägitakse metsast, aga maas on vahtralehed (ok, need on äratuntavalt puulehed, aga vahtraid sisaldavaid laialehiseid metsi leidub meil ainult Abrukal), seinale projitseeritakse ka mingi täpsustamata lehtpuu ja hiljem veel mingit imelikku Ameerika plaatanisalu; lõpetuseks rõõmustavad tegelased "tagasi tulnud" metsa üle igerikus männi-istandikus, kus isegi istutusvagude vallid on veel maapinnal selgesti näha. Ei sisendanud täiskasvanud vaatajale erilist ökoloogilist entusiasmi ega lootust, et see mets tegelt ka tagasi tuli. 

Logistiline fiasko

 Uus aasta algab hoogsalt. Kirjutasin selle kohta lausa lühijutu. 

Logistiline fiasko. Lühike ja õpetlik lugu ühistranspordisõpradele

 

Neljapäeva õhtu kell 22 Lihulas. Sõiduplaneerijas, aga ka posti otsas rippuvas kirjas lubatud Tallinn-Kuressaare bussi, millega jõuaks selle päeva viimasele praamile, ei tule. Ettevõtja on otsustanud neljapäevasest väljumisest koroonaolukorrale viidates loobuda; minuni jõuab see info kahjuks alles Lihulast bussifirmasse helistades (suur tänu hilisõhtul võõrale numbrile vastamast).

Peale ligi kaht aastat pandeemiat, isolatsiooni ja autoga mandri vahet seerimist otsustasin nimelt kergemeelselt, et teeks oma töise Muhu-Tallinn-Viljandi-Muhu turnee seekord taas ühistranspordiga, sest ega see pimedatel ja libedatel teedel autoga aja peale ühest punktist teise liikumine ka teab mis meelakkumine ole. Vahepeal on aga õhtune Tartu-Kuressaare buss (v.a. R ja P) käigust maha võetud. Viljandist saab õhtul ekspressiga Pärnusse, sealt külavahebussiga Lihulasse, ja nagu selgub, siis sellega kogu lõbu ka piirdub. 

Kõnnin suure vihaga sissejuhatuseks Lihula bensukasse - see on ööpäev läbi lahti ja latern põleb tee ääres, saab näiteks proovida häälega Virtsu jõuda. Hääletajaid pole küll teede ääres juba viimased kümmekond aastat; sõidujagamine on kolinud Facebooki, aga ega sinna postitamisestki hetkel midagi kasu oleks. „Hei, keegi lähema veerandtunni jooksul Lihulast Virtsu poole ei lähe vä?“ Vahepeal mõtlen küll, et ehk oleks lihtsam Lihula jäistel kõnniteedel mõni kont katki kukkuda ja lasta kiirabil ennast Pärnu haiglasse ööbima sõidutada, aga pikas perspektiivis ei ole see jätkusuutlik mõte. Eesmärk on siiski koju laste juurde jõuda.

Õnneks on mul, nagu korralikul muhulasel kunagi, Virtsu kandis terve hulk sugulasi ja sõpru. Enamusele neist oleks hilisõhtune telefonikõne „Ae, olete kodus või?“ natuke liiga ekstreemne elamus. Vanadel tuttavatel (suur tänu hilisõhtul võõrale numbrile vastamast) siiski polnud probleemi - „Jaa, saad ööbida, tuleme järele!“.

*

Oleksin hiigla rahul, kui ma olekski seiklemise peal väljas olnud: sain sõita eri transpordivahenditega, natuke matkata, sõpru näha ja nende juures toredasti aega veeta. Aga ma ei olnud seekord seiklemise peal väljas. Ma tahtsin lihtsalt peale tööd koju laste juurde jõuda, et oma vanemlikke kohustusi täita. See kahjuks ei õnnestunud, mis omakorda ei rõõmustanud ka lapsi ega vanavanemaid. (Kas ma pean üle kordama, et koju jõudsin alles järgmisel päeval?)

Mis on loo moraal? Loobuda lünklikust ühistranspordist üldse? Ma ka ei tea.