21.06.11

Sõgedate kyla jaanisalm

Tark ei torma, tark ei torgi,
tark ei taha teadagi.
Tarkadel ei ole vaja
sõnu salmiks seadagi.

Piisab paarist sinisilmast
jalutamas jaaniööl -
kõigil jätkub kõneainet,
rannarahval rõõmus meel.

Linnanaised löövad. Ainult et sedakorda es ypan keegid vahele oma näoga naise ilu peastma. Tasakaalustav element oo kylas puudu - ja mo poolest ta puudu jääbkid.

14.06.11

Vajuv vesi

Vasakpoolses menyys ei ole enam yhte blogi, sest ei ole enam yhte poissi, kes seda blogi kirjutas. Yks muhulane jälle vähem. Jumal tänatud, et ta vähemalt yles leiti.
Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia. 1Ti. 6: 7

08.06.11

Vaikelu silguga


Selle kuumaga ja sellises keskkonnas ei olegi nagu suurt midagi ytelda. Laskem töökeskkonnal ise enese eest kõneleda.

05.06.11

Muhu murrab sydame


Tjah, murtudsyda on sel aastal eriti lopsakas. Õue on sel aastal eriti korras ja pygatud, nagu heal suvitajal ikka. Suvitajaperspektiiv Eesti lipu päeval 2011: kõigepealt põõnad keskpäevani, siis tegeled nipet-näpet etnograafiliste esemetega, siis käid Liiva kirikus kontserdil ja Orissaares kohvikus, siis lähed kooli kokkutulekule ja saad kaks tundi sihukest lokaalcampi krae vahele, et vähe pole. Sellele järgnenud klassi kokkutulek oli aga yle hulga aja yks paremaid pidusid.

26.05.11

Rahva seas liigud, lollimaks ei jää



See ei ole tegelikult mingi mandala. See on see, mille seltsis (ja valdavalt ilma akendeta ruumides) veedavad mõned inimesed terve oma tööelu, mõned aga ainult kolm kena päeva, mille jooksul oleks saanud ka vähemalt viis hektarit tuhlist maha panna. Ilmselt on neil raskusi, et oma naabritele selgeks teha, et nad toimetavad sisuliselt silmale nähtamatute bitijadade (no tegelt saab neid nt 010-dena ka ekraanil graafiliselt eksponeerida, kui settingud vastavaks seada) voodripoolel, et tagada iga jadaga seotud füüsilise, loogilise ja kontseptuaalse tasandi pikaajalist kasutatavana säilimist. Ime siis, et mõned neist vabal ajal nt shape note (Sacred Harp) stiilis laulmisega tegelevad. Igatahes, olid kolm imelist päeva.
Tagasiteel lugesin bussis seminaritööd rahvusmustritest, suigatasin, ja nägin unes siilikutriibulise spinnakeriga purjekat.

22.05.11

Elevantide Taltsutamise Komitee

Kipub see asi meil kätte konverentsiylevaadete kogumikuks minema. Sedakorda kyll siiski mitte konverents, vaid doktorikool keskkonnaajaloost. Täna (eile) räägiti siis Elevantide Taltsutamise Komiteest ja männikoore toiduks valmistamise viisidest. Kohamälu kaubastamisest räägiti ka. S6gedate kyla on just see õige koht, kus sellest rääkida. Aga kuidas kaubastamist maha või tagasi keerata, selle kohta vist ideed praegu puuduvad. Tuleb lihtsalt oodata, kuni ebavõrdne vahetussysteem (i.e. turumajandus) yle ääre kukub ja ise loota, et õnnestub lambakasvatajana yleskirjutamist vältiva spetsiifilise kogemuse abil ellu jääda. Jaa jaa, selles perspektiivis midagi juba nagu oleks.

09.05.11

Ökofeminism

Õnnekonverents oli ka tore. Mõningasest tagasisidest võib vist järeldada, et poetäie (pidu toimus endises Nooruse poes, praegu TKK galerii) rahva seas ikka paar tykki oli, kellele ökofeminismi teema hinge läks.
Kogu oma kymmet lehekylge kõnet blogisse yles panna oleks vist natuke kurnav, aga olgu siis emadepäeva puhul valitud katkendeid. Et pole siis päris ilmaasjata kirjutatud 8) Ja tervisi synnipäeva puhul Maile, kes emakohustuste tõttu Õnnekonverentsile ei jõudnudki.



Ökofeminism on feminismi marginaalne oksaharu, mida isegi paljud feministid heal meelel oma puu kyljes kuivamas näeksid. Ometi elab ta tasapisi edasi ja võtab aeg-ajalt erinevaid ja kummalisi vorme, nii et temast täit ylevaadet omada on suhteliselt raske. Ka ökofeministlik kirjandusuurimus on laias maailmas täiesti olemas olev valdkond, mille tarvitamisel kodumaises kontekstis võiks olla ka mõningane pedagoogiline ja pilti avardav mõju.

Keskseks ökofeminismi organiseerivaks kysimuseks võiks lihtsustavalt pidada kysimust naise ja looduse suhtest: kas selline spetsiifilist laadi suhe on olemas, ja kui jah, siis mis sellest järeldub? Kas naise seostamine loodusega on naisi pigem alavääristav või annab eeliseid, mida meestel ei ole? Kui me eeldame, et meestekeskne kultuur määratleb ja kasutab naisi ja loodust enda huvides ära sarnaste strateegiate abil, siis kuidas selliseid strateegiaid ära tunda ja peatada? Kas naise keha ja seekaudu ka kogemus on midagi põhimõtteliselt mehe omast erinevat, looduslähedasemat ja seeläbi paremat või tuleks looduse ja kultuuri vahelise stereotyypse lõhe yletamise huvides selline jutt hoopis jätta?

Ökofeministliku kirjandusuurimise yks olulisemaid eesmärke (P. Murphy järgi) peaks olema emantsipeerumise strateegiate loomine või neile osutamine, kui kirjanik on mõne sellise oma teoses juba konstrueerinud. Minu eesmärk on näidata, et Puhastuses just yks selline strateegia leidubki.

Juttu väga lyhidalt kokku võttes võib ytelda, et ökofeministlikult lugedes on Puhastus raamat, mis räägib naistevahelisest solidaarsusest ja hoidistamisest kui seda alal hoidvast mehhanismist. Hoidistamine on ökofeministlik tegevus sedavõrd, kui see aitab naistel tulla toime ellujäämiseks vajalike varude soetamisega ja samal ajal olla teadlikus, vahetus ja informeeritud kontaktis neid ymbritseva looduskeskkonnaga. Mehed ei ole selle asja juures yldse vajalikud. Kogu „Puhastust“ võib lugeda kui naissolidaarsuse lõhkumise ja taasloomise katsete lugu; seda ei pea ylepea ilmtingimata keskendama Hansule, traumale või rahvuslikule narratiivile. Naiste jaoks fundamentaalne kysimus, mis läbib kogu teksti, on minu meelest järgmine: kas olla mehe funktsioon või lyli naiste põlvkondlikus ahelas? Kumb jääb peale? Kas on võimalik leida tasakaal?

Naised tulevad ise toime, nagu ka tekstis korduvalt rõhutatakse. Toime tuleku juures on muidugi huvitav märkida, et algul räägivad õed sellest, kuidas nad koos toime tulevad. Mingist hetkest alates otsustab aga Aliide, et ta peab omaks võtma välise reaalsuse mehekesksed mängureeglid ja yksi naisena toime tulema. See ei õnnestu tal siiski eriti hästi; ta ei suuda luua sidet järgmise põlvkonna naisega ehk oma tytrega; naissolidaarsuse vältimatu idee saabub tema juurde tagasi hoopis Zara kujul.

Noh ja olekski nagu lyhidalt kõik.

29.04.11

Murdevõistlus

No vaat nyyd tuleb midagi lyyrilist. Muhu murdevõistluselt, tuntud muhuluuletaja Irma Järvesalu sulest. Ja võtke seda tõsiselt, ma ytlen, see on kena luuletus!

tuul äkiste iŋŋeti
laende pale
muikus Kessu lao puole
üks kühmas mies
aerud käe
kut igaveste teel
meri ja vara oming
soavad ühte
paekorstna suits
oo kut loits
tuul äkiste
iŋŋeti

19.04.11

Ivanovite jõulupuu

Kuna käkid on Muhus nuuma peal, kasutasin ootamatult sylle sadanud vabadust mitte kohe peale tööpäeva lõppu nagu tulejutt kojupoole kaapida ja käisin hoopis Tartu Yliõpilasteatri "Ivanovite jõulupuud" vaatamas. Kavaleht ytleb, et "Vene avangard Ajast, Surmast ja Jumalast". Jumalat oli seal mu meelest ikka minimaalselt kohal, isegi jõuludega seoses ei tuletatud teda kordagi hea sõnaga meelde. Ainult yks fraas oli kohe algul, kus yks laps ytleb teisele: "Karda Jumalat!". No selle peale tuli, Jumal paraku, ju kohe Õnne 13 Ahven meelde.
Lapsed, nagu kavalehelt lugeda saab, on ette nähtud olema vanustes 1 kuni 82, mis nagu viitaks sellele, et pigem on jutt lastest kui oma vanemate lastest, mitte kui teatavate ealiste iseärasustega grupist. Mulle tundus, et surmaga toime tuleku teema oli seal (no kui mõtelda kirjutamise kontekstile 1930. aastate Venemaal) päris oluline. Igayks, kes sureb, on kellegi laps. See on muidugi tõsi, et ega surm yldiselt kysi, kas on sobilik aeg sisse astuda. Yhesõnaga, sisu ja sõnumit ikka oli.
Piinlik ei hakanud, aga siiski oli kostyymi- ja lavakujundus teatrisyndmuse kõige parem osa. Mitte, et teised osad oleks kuidagi halvad olnud, aga see oli kohe ikka hea. Tänks Martiini. Tervisi Aarele.

07.04.11

Life on Earth

Imetore yritus on see zoosemiootika konverents. Tykk tarkust, mis jälle Muhu koloosi juure tuleb. Postkolonialistliku kirjandusökoloogia juhtiva taadi Graham Huggani ettekanne David Attenborough' fenomenist oli väga hea, tema väljendid (koos vastava sisuga), nagu celebrity conservationist, ideology of masculinity ja muud pisut spetsiifilisemad on tegelikult ju hästi ka meie kodutiigis kasutatavad.
Ta rääkis ka BBC sarjast Life on Earth, mina kuulsin puhtast tähelepanematusest esimesel korral Night on Earth ega saanud enam assotsiatsioonist lahti, Tom Waitsi muusika hakkas kohe kuklas tiksuma ja paralleelid nende linateoste ajalise, ruumilise, liigilise jms katvuse ambitsioonide osas rullima, rullisid ennast viimaks väikeseks apokalyptiliseks vinjetiks, as follows:

Life on Earth
Night on Earth
Night on Life
Earth on Life
Life on Life
Night on Night
Earth on Earth