Toimus perekondlik kaks õhtut kestnud filmimaraton "Into the Wild" (nii pikk, et ühe õhtuga põleks jaksanud ää vaadata). Kakskend aastat tagasi ma oleks seda filmi ilmselt vaimustusega tervitanud ja veetnud pikki õhtuid sõpradega teed lürpides selle üle arutades. Praegu olen ma vana ja küüniline mutt, kelle meelest on tegu pikaleveniva Darwini auhinna kandidaadi tutvustusega.
Saatuslikuks saab peakangelasele etnobotaaniliste teadmiste nappus. Mõned mehed püüavad teda teel küll pisut järele aidata, õpetavad laskma ja
kassi oravat nülgima ja annavad kalapüügivarustuse, mida me aga ei näe teda filmi jooksul kordagi kasutamas. Ilmselt ei käi ta jõe ääreski, kui talle filmi lõpu poole tuleb suure üllatusena, et veetase jões on tõusnud sellevõrra, et ta sealt enam üle ei pääse (ega see, et ta minnes ilma tugikaikata külma ja kiirevoolulisse vette astub, ka eriti mõistlik ei old). Aga on näha, et ta loeb Jack Londoni raamatuid, mis viib mõted muidugi meesuurimuslikele radadele - üldiselt ikkagi jahipidamine väljendab ürgmehelikkust märksa ikoonilisemalt kui ridvaga jõe ääres passimine. Nii et võib-olla oli siin ikka kultuurilistel representatsioonidel suurem roll kangelase hukkumisel kui tema enese lollusel, mine tea.
Teisalt jälle - kui filmi sõnum on see, et ebamäärane unistus vabadusest pluss raamatute lugemine võrdub enneaegne ja hale surm, siis sellele nagu ka siiski hästi alla ei tahaks kirjutada.
