3 nädalat tagasi
30.12.10
Kaks rohelist raamatut
Aare Ramadaan ja Viivi Luige Varjuteater. Mõlemad Itaaliast ja rohelised. Ramadaani on Marek Tamm Varraku blogis juba ysna kenasti kiitnud, kiidan kaasa. Luige raamatut ka on kiidetud, vähemalt selle pompöösse kujunduse tõttu, aga minuga see kompatiibel ei ole. Ei tea kyll miks peab arvama, et luuletaja elujuhtumised sellevõrra erilised on, et neid kindlasti heal paberil ja sametkaante ja tupsukeste saatel peab esitatama? Kas blogist poleks piisanud? Või Minu...-sarja pehmekaanelisest?
Nagu näha, morjendab mind siinkohal peamiselt formaat.
Aare ytles suvel Ramadaani kommentaariks, et ta tahtis saada sama fonti ja formaati kui Eesti Kirjanike Kooperatiivi raamatutel, mille erakordselt käepärast loetavust olen kuulnud kiitmas mitmeidki lugemisprofessionaale. Aga ei olnud Eestis Skånska Centraltryckeriet’le vastet. Välja tuli täpselt sama mõõtu raamat kui Agustinuse „Pihtimused“.
29.12.10
Puhastus
Äkilist vabadusehetke kasutades lugesin „Puhastuse“ sipsti nelja tunniga läbi. Valel teel on need, kes väiklaselt vinguvad, et Eesti Rahva Kannatused on peenrahaks vahetatud. Vastupidi, Teise ilmasõja järgse Euroopa ajaloo peenraha on visatud hoopis suuremate ja olemuslikumate kysimuste kaalukausile. Kysimused vabadusest ja omamisest. Kust võtavad osad inimesed õiguse teisi enda omadeks pidada? Või vastupidi, kust võtavad mõned inimesed jõu seda mitte teha? Omada saab objekte. Inimeste objektistamise mehhanismid on seal kenasti ilmarahva rõõmuks yksipulgi lahti võetud ja imetlemiseks laiali laotatud. Maitse asi, kui seda lugedes okse peale kipub.
Naistevastane vägivald. Vägistamine kui iidne sõjapidamisvahend. Vägivald synnitab vägivalda. Tegelikult ei ole vägivallal sugu. Aliide ju omab vägivaldselt Hansu. Omatavate mõistus tuhmub soole vaatamata (Hans, Zara). Ja mulle tundub, et ka lõpplahenduse ajendiks ja argumendiks ei ole mitte vabadus, vaid omamise uuele ringile minek. Kui tähele panna, siis Aliide hindab Zaras ikka eeskätt utilitaarseid väärtusi: oskab hästi valetada ja kiiresti vaarikaid puhastada. Ja mõlemad tapavad ka päris hästi.
Jah, aga ajalugu ikkagi ka. Lugeja tõmmatakse siuhti läbi ajaloo sita ja spermaga segamini torude nigu nuustik. Ei saa muidugi kindel olla, et mida rohkem lugejaid läbi tõmmatakse, seda puhtamaks torud saavad, aga mingitest asjadest võivad arusaamad yldiselt klaarimaks saada kyll. Eks ju tegelikult Ene Mihkelson ajab sama asja oma romaanides, aga väga palju nurgatagusemaid teid kaudu. Oksanen sõidab ikka sirgelt ja otsekoheselt pasunasse ja sõnum jõuab pärale. Ei mingit esimese ja kolmanda isiku vahetamist ega nime vaevas vaevlemist. Julgus ja vabadus.
Ainus teema, mille käsitlemine minu meelest teosest tuntavalt puudu jäi, on religioossus. Ingli nimigi viitab sellele. Ehk on Oksasel omad põhjused seda teemat vältida, aga implitsiitselt on see mu meelest vägagi kohal.
No vaat kui pikk post tuli. Vaat kui palju mõtteid neli väikest vaikset tundi ikka võivad synnitada. Korra hakkasid näpud kangesti sygelema, et elamusest mingi artiklilaadne toode valmistada, et vähemalt kodumaist retseptsiooni õigematele rööbastele juhtida, aga tegelt on ju retseptsioon juba ammu ära lörtsitud, mis seal ikka. Ega yks artikkel eestlasi oma ajaloo omamise kirest ikka võõruta.
Naistevastane vägivald. Vägistamine kui iidne sõjapidamisvahend. Vägivald synnitab vägivalda. Tegelikult ei ole vägivallal sugu. Aliide ju omab vägivaldselt Hansu. Omatavate mõistus tuhmub soole vaatamata (Hans, Zara). Ja mulle tundub, et ka lõpplahenduse ajendiks ja argumendiks ei ole mitte vabadus, vaid omamise uuele ringile minek. Kui tähele panna, siis Aliide hindab Zaras ikka eeskätt utilitaarseid väärtusi: oskab hästi valetada ja kiiresti vaarikaid puhastada. Ja mõlemad tapavad ka päris hästi.
Jah, aga ajalugu ikkagi ka. Lugeja tõmmatakse siuhti läbi ajaloo sita ja spermaga segamini torude nigu nuustik. Ei saa muidugi kindel olla, et mida rohkem lugejaid läbi tõmmatakse, seda puhtamaks torud saavad, aga mingitest asjadest võivad arusaamad yldiselt klaarimaks saada kyll. Eks ju tegelikult Ene Mihkelson ajab sama asja oma romaanides, aga väga palju nurgatagusemaid teid kaudu. Oksanen sõidab ikka sirgelt ja otsekoheselt pasunasse ja sõnum jõuab pärale. Ei mingit esimese ja kolmanda isiku vahetamist ega nime vaevas vaevlemist. Julgus ja vabadus.
Ainus teema, mille käsitlemine minu meelest teosest tuntavalt puudu jäi, on religioossus. Ingli nimigi viitab sellele. Ehk on Oksasel omad põhjused seda teemat vältida, aga implitsiitselt on see mu meelest vägagi kohal.
No vaat kui pikk post tuli. Vaat kui palju mõtteid neli väikest vaikset tundi ikka võivad synnitada. Korra hakkasid näpud kangesti sygelema, et elamusest mingi artiklilaadne toode valmistada, et vähemalt kodumaist retseptsiooni õigematele rööbastele juhtida, aga tegelt on ju retseptsioon juba ammu ära lörtsitud, mis seal ikka. Ega yks artikkel eestlasi oma ajaloo omamise kirest ikka võõruta.
22.12.10
J6ul!
15.12.10
Pool elu läbi!
Nojah, taas tuleb rõõmustada, et majas on synnipäev. Esialgu on synnipäevale kogunenud Sofi O, Uku M ja Myrakarud. Pole põhjust seltskonna yle kurta.
Ja ametiasjus lehte eesti.ee kylastades selgus veel, et Rahvusringhääling on ka oma digiarhiivile veebiväljundikese teinud. Sisselogimine ID-kaardiga. On nii jooksvaid saateid kui haljasta klassikat, ehkki esialgu veel väga pisteliselt ja osadel asjadel pole pealkirjale pilti kylge pandud. Otsing on kehvem kui meie kavandataval. Aga noh, tegu on ikka kõvem argument kui kavatsus, mis seda rääkida.
Ja ametiasjus lehte eesti.ee kylastades selgus veel, et Rahvusringhääling on ka oma digiarhiivile veebiväljundikese teinud. Sisselogimine ID-kaardiga. On nii jooksvaid saateid kui haljasta klassikat, ehkki esialgu veel väga pisteliselt ja osadel asjadel pole pealkirjale pilti kylge pandud. Otsing on kehvem kui meie kavandataval. Aga noh, tegu on ikka kõvem argument kui kavatsus, mis seda rääkida.
09.12.10
Telegramm
Täna sain telegrammi otse Sõgedate kylast, ja otsekui vastuseks minu eelmise sissekande kurtmisele sisaldus selles ka imekena rannapildike, mille loomiseks peab olema ilmtingimata muhulane ja ilmtingimata kunstnik (soovitatavalt moekunstnik ;) - muis kombinatsioones sellised riime lihtsalt ei synni.
Rannas kadakalatvade sakid
lained veepeegli sõudnud on segi
päiksekera erkpunases jakis
silmapiirist vöö endal tegi
Õhtupilvede rasked volangid
tumesiniselt kaarduvad alla
taevast rusumas justnagu rangid
hiigelhobuse kaelast saand valla.............................................
.............................................................................................................................................
Rannas kadakalatvade sakid
lained veepeegli sõudnud on segi
päiksekera erkpunases jakis
silmapiirist vöö endal tegi
Õhtupilvede rasked volangid
tumesiniselt kaarduvad alla
taevast rusumas justnagu rangid
hiigelhobuse kaelast saand valla.............................................
.............................................................................................................................................
07.12.10
Paratamatu põgenemine
Loen ainult teoreetilist kirjandust viimasel ajal. Ei noh, ega ma ei kurda. See on ka ilus ja teeb targemaks. No näiteks Michel de Certeau, kes kirjutab essees "Laevasõit ja vangipõlv" hoopis rongisõidu fenomenoloogiast:
"Klaas lubab näha, raudtee lubab läbida. Need on kaks teineteist täiendavat lahutamise moodust. Klaas hoiab vaatlejat eemal: ei, sa ei puutu; mida rohkem sa näed, seda vähem sul on - käsi jäetakse talle kuuluvast ilma, selleks et silm saaks suurema vaatevälja. Raudtee kujutab endast lõputut ettekirjutust: möödu! See on ainsa lõputu joonega kirja pandud käsk: mine nüüd, lahku, see siin ei ole sinu maa, too seal samuti mitte. Eraldumise imperatiiv ütleb, et see, kes tahab saada silma abstraktset võimu ruumi üle, peab selle kinni maksma igast oma kohast loobumise, paratamatu põgenemise hinnaga."
"Klaas lubab näha, raudtee lubab läbida. Need on kaks teineteist täiendavat lahutamise moodust. Klaas hoiab vaatlejat eemal: ei, sa ei puutu; mida rohkem sa näed, seda vähem sul on - käsi jäetakse talle kuuluvast ilma, selleks et silm saaks suurema vaatevälja. Raudtee kujutab endast lõputut ettekirjutust: möödu! See on ainsa lõputu joonega kirja pandud käsk: mine nüüd, lahku, see siin ei ole sinu maa, too seal samuti mitte. Eraldumise imperatiiv ütleb, et see, kes tahab saada silma abstraktset võimu ruumi üle, peab selle kinni maksma igast oma kohast loobumise, paratamatu põgenemise hinnaga."
24.11.10
Hämmastavaid leide Muhu kultuuriloost
Selle kirja kirjutas Muhu noormees Vabadussõja rindelt oma pruudile neiu Eleenale, kellega ta oli kolm aastat plaani & kirjavahetust pidanud. Ma ytleksin, et verd nutab ta neid sõnu paberile pannes. Aga huumoriga saab kõigest yle ja hiljem abiellus ta teise tydrukuga (mitte Kallaste kylast).
Kiri pärineb Muhu väljapaistvaima vanavarakoguja Rein S. erakogust. Kuulata seda Tartu Ylikooli raamatukogu ees läbi telefoni taasesitatavat oli päris kummastav kogemus.
15.11.10
Freundlich
Tänased luuletervitused siis Muhu luteruse köstrilt ja Väina tammi rajamise mõtte algatajalt Carl Wilhelm Freundlichilt Pärnus trykitud kogust "Aealikkud ello-luggod" (1857). Eriti meeldib mulle see, et tal on seal mitmeid muhu murde pärasusi, nt "kyli põllud" ja sellega riimis "õllud" (pisikesed lilled), ehkki ta ise ei olnud loodud muhulane, vaid lihtsalt veetnud oma nooruse Muhu territoriaalvetes (vbl sellest kodukandi-igatsusest tal see kuiva jalaga yle väina tahtmine nii kangesti tekkiski?).
Ja ilupilt "Ämmamoori käsiraamatust" (1899).
Mõlemad teosed sõidavad homme pealinna digiteerimisele, nii et on lootust saada neid kunagi yle interneti nautida ka saja protsendi ulatuses.
Ello luggo.
/---/
Taewa al on linno-kissa
Omma Lojat kites seäl,
Maas ja puus naad tewad pessa,
Iggaühhel omma heäl.
Rohho taimed mulla-sängis
Ehhitawad maarja maad
Omma lodud seätud mängis
Kiitvad Loja helded a'ad:
Rõmo näitab rohho taim,
Rõmo tundko meie waim!
Põllomees, kes aega widad,
Wõtta hoolsast toimeta
Ommad armsad põllo-riistad:
Äkked, adrad harri ka,
Et nüüd wäljal õits'wad õllud,
Harri siis ka omma maad
Külli ning ka künna põllud
Aegsast, et sa kasso saad,
Kül siis orras tõuseb ülles,
Kaswab ni kui emma sülles.
/---/
Ja ilupilt "Ämmamoori käsiraamatust" (1899).
Mõlemad teosed sõidavad homme pealinna digiteerimisele, nii et on lootust saada neid kunagi yle interneti nautida ka saja protsendi ulatuses.
Ello luggo.
/---/
Taewa al on linno-kissa
Omma Lojat kites seäl,
Maas ja puus naad tewad pessa,
Iggaühhel omma heäl.
Rohho taimed mulla-sängis
Ehhitawad maarja maad
Omma lodud seätud mängis
Kiitvad Loja helded a'ad:
Rõmo näitab rohho taim,
Rõmo tundko meie waim!
Põllomees, kes aega widad,
Wõtta hoolsast toimeta
Ommad armsad põllo-riistad:
Äkked, adrad harri ka,
Et nüüd wäljal õits'wad õllud,
Harri siis ka omma maad
Külli ning ka künna põllud
Aegsast, et sa kasso saad,
Kül siis orras tõuseb ülles,
Kaswab ni kui emma sülles.
/---/
Labels:
Carl Wilhelm Freundlich,
digikultuur,
kirjanduslugu,
Muhu
11.11.10
03.11.10
Armu kuulutus
Nii, vanade asjade näppimise järg on jõudnud viljaka 19. sajandi lõpu ajakirjaniku Ado Grenzsteini kirjakoguni. Inimesed saatsid talle maapiirkondadest igast teateid, mida nad uudisväärtuslikeks pidasid. Näiteks järgmine:
Armu kuulutus hiirele.
Iisaku köstri Hanseni sündimise päeva hommikul näidati Hanseni emandale lõksu läinud hiirt. Emand lasi hiire õue peal mehe sündimise päeva pärast lahti.
Emanda Hanseni ja teenijate jutu järele.
Armu kuulutus hiirele.
Iisaku köstri Hanseni sündimise päeva hommikul näidati Hanseni emandale lõksu läinud hiirt. Emand lasi hiire õue peal mehe sündimise päeva pärast lahti.
Emanda Hanseni ja teenijate jutu järele.
29.10.10
Sekt
Osalesin, näh, jälle, sekti (CECT) yritusel ja jälle võttis selle käigus luuletus kuju. Plenaarettekanne oli genealoogilisest maailma organiseerimise ja mõtlemise viisist. Alljärgnevat võiks siis ehk nimetada lookeseks realiseerumata genealoogiast. Ja krt, kui tööelus on yks su vaevaga pysti pandud money talk just äsja yhe lollaka ilulausega põhja lastud, no siis on luule poole pöördumine ilmselt ainus väljapääs.
näeme yksteist juba kaugelt
naeratame endamisi
lumehelbed õhus meie vahel
seni kuni hingeõhupilved
viimaks korraks
kokku puutuvad
kerge sydamega astun Sinust mööda
ma pole Sind kordagi armastanud
ma ei tunne end syydi
näeme yksteist juba kaugelt
naeratame endamisi
lumehelbed õhus meie vahel
seni kuni hingeõhupilved
viimaks korraks
kokku puutuvad
kerge sydamega astun Sinust mööda
ma pole Sind kordagi armastanud
ma ei tunne end syydi
27.10.10
Lopi ja Lapi
Seoses sellega, et yhel lapsel oli vahepeal jälle synnipäev, ilmus majapidamisse uut kirjandust. Pildil on kombinatsioon Kreutzwaldi muinasjuttudest ja eesti raamatuillustraatorite paremikust - tänan, tänan, kirjastus Tänapäev! Kyll see on yks hea kingitus! Kas seda just mõtet algajale lugemisealisele lapsele kinkida on, sest osad lood (ja pildid) on sees ikka tegelt ju yle keskmise morbiidsed, aga no hiljemalt põhikooli lõpuks on nad ilmselt kypsed seda teost hindama. Kuna Tänapäeval oli kampaania ja seda myydi 2,5 korda odavamalt tavalisest, siis läksin poodi ja ostsin omale kohe kaks tykki veel varuks. Et siis kellelt synnipäevakutsed kõige enne laekuvad, neil on lootust.
Teine teos on "Pere ja Kodu raamatu" projektina valminud "Liisusalmid". Ei kõla just paljutõotavalt, aga kokku on pandud kõva metoodiku käega, sissejuhatuses on ära seletatud, kuidas liisusalmide lugemine mõjub rahustavalt, arendab sõnavara, rytmitunnet ja diktsiooni, aitab keskenduda ja tunnis distsipliini hoida ja teeb veel paljusid vajalikke asju. Ma täitsa usun, et nii on, eks Muda-Saadu Papa instrueeris ja karjatas meid ka ikka omal ajal kõvasti just selliseid saja aasta taguseid salme kasutades, ja see toimis hästi. Tema versioon "Pill-pill-pill paabust" poleks ilmselt siiski metoodiku tsensuurist läbi lipsanud.
14.10.10
Hullkurk
Niisama halb on ka hullkurgi lõhkemine. Ära ei tapa ta küll kedagi, aga siiski wäikest meelepaha wõib ta sünnitada.
Hullukurgi wili on hariliku wähese kurgi suurune ja ka sedasama moodi, kaetud kareda karwadega. Kui ta küpseks on saanud, muudab ta sisu ennast kleepiwaks wedelikuks, mille sees seemne terad ujuwad, wars langeb tal tagast ära ja selle asemele jääb wäikene augukene, millest praginaga wedelik ühes seemnetega wälja woolab järele, kes nüüd selkorral hullukurgi lähedal juhtub olema, see wõib kergesti seda wedelikku wastu silmi saada, mis muidugi mitte wäga armas ei wõi olla.
Haljas riik. Jutustused taimede elust. Wene keelest W. Lunkewitsch'i järele J. Rootsi. 1921? Tartus: Hermann'i trükokoja trükk ja kulu.
Hullukurgi wili on hariliku wähese kurgi suurune ja ka sedasama moodi, kaetud kareda karwadega. Kui ta küpseks on saanud, muudab ta sisu ennast kleepiwaks wedelikuks, mille sees seemne terad ujuwad, wars langeb tal tagast ära ja selle asemele jääb wäikene augukene, millest praginaga wedelik ühes seemnetega wälja woolab järele, kes nüüd selkorral hullukurgi lähedal juhtub olema, see wõib kergesti seda wedelikku wastu silmi saada, mis muidugi mitte wäga armas ei wõi olla.
Haljas riik. Jutustused taimede elust. Wene keelest W. Lunkewitsch'i järele J. Rootsi. 1921? Tartus: Hermann'i trükokoja trükk ja kulu.
10.10.10
Muhumustrid
Ui jee, ma kardan, et siia oleks mõni rahvakunstihuviline kindla peale sisse murdnud mineva nädali, oleks ta teadnud, missuguse teose makett mul siin mõned head päevad pesukapi peal seisis. Nyyd on see koos paranduste ja täiendustega taas Tyri poole teele saadetud, nii et riskime rääkida. Teos "Meite Muhu mustrid" kirjastuselt "Saara", ilmub novembris 2010. Entsyklopeediline käsitlus Muhu rahvarõivastest tehnikate kaupa, väga kõvade tehnoloogiatundjate poolt läbi analyysitud ja tulemused muhu moodi mahlakalt kirja pandud, imeilusasti yles pildistatud ja kujundatud nagu yks muhu asi olema peab, ikka ilu nimel viimast välja pannes.
Avab silmi mitmesse suunda, mõnedel kindasti ka kolmanda ;)
Mina näiteks avastasin tänu tulevasele teosele muhu tikandis ikka märkimisväärselt järjekindlalt läbi viidud bioloogilise mitmekesisuse (et seal lillede vahel igast linde ja massakaid on, seda ma teadsin ennegi, aga et nii palju ja nii osavasti, seda es tiand). No seesama allolev vatt - kas ma vähe seda viimase paari aasta jooksul vahtind olen? Ja seda, et käisse peal kaks kena koldset kärbest lille nuusutavad, seda näen alles nyyd. On hea raamat!
Avab silmi mitmesse suunda, mõnedel kindasti ka kolmanda ;)
Mina näiteks avastasin tänu tulevasele teosele muhu tikandis ikka märkimisväärselt järjekindlalt läbi viidud bioloogilise mitmekesisuse (et seal lillede vahel igast linde ja massakaid on, seda ma teadsin ennegi, aga et nii palju ja nii osavasti, seda es tiand). No seesama allolev vatt - kas ma vähe seda viimase paari aasta jooksul vahtind olen? Ja seda, et käisse peal kaks kena koldset kärbest lille nuusutavad, seda näen alles nyyd. On hea raamat!
04.10.10
Kolm yksiklast
Sattusin Suurde linna ja Suurde raamatupoodi ja enne kui ma asjast õieti arugi sain, oli pääsuke koos mõne vähema seltsilisega taskust minema lipsanud ja mina lahkusin poest yhe ebavajaliku trykise, kahe yhiku Teaduse ja kahe yhiku Ilukirjandusega. Yks neist siis "Kolm yksiklast", mida poes tykk aega sihipäraselt otsisin ega leidnud; viimaks nägin yhteainsat vedelemas lapiti kõige alumisel riiulil, tolmutordid serva vahel; ilmselt oli tegu riiuli alla kukkunud ja sedakaudu ainult puhtjuhuslikult veel alles olnud eksemplariga.
Sommeri Lauril tuleb see teiste peades ringi kondamine väga hästi välja. Isegi ainult lugedes võib seda va empaatia asja tema käest ysna palju juurde õppida. Nick Drake'i lugu oli kõige põnevam lugeda, vbl sellepärast, et veetsin yhe oma varajase muuseumisuve vabad ööd Juhan Smuuli suvises töökambris kassetmakilt Drake'i lugusid käiates ja sealt kolmandale osapoolele midagi tõlkida yritades. Ega see mingeid väljapaistvaid tulemusi eriti ei annud, aga vähemalt suur jagu laulusõnu jäi pähe. Käimasoleva hooaja & olukorraga sobib hästi nt "Time of No Reply".
30.09.10
Kanarbikun6mm
Seoses Thomas Hardy majamuuseumi ja kanarbikunõmme kylastamisega tekkisid mul syymepiinad, et ma talt midagi korralikult lugenud pole (mõnda asja ainult sisse vaadanud või seltskondlikult yle õla kiiganud, kui keegi teine loeb). Kohalik haruraamatukogu pakkus D´Urberville'ide Tessi, selle ka võtsin. Viimaks lugesin eila öösi läbi. Väga huvitav oli seal suur valguse (fotosfääri) kirjelduste osakaal; lugu ise ja sellele lisatud moraliseerivad passaažid mind sellevõrra vaimustada ei suutnud. Lõppu lugedes tekkis kyll intensiivne seos Tammsaarega (Indrek lahkub koos uue puhta naisega Vargamäelt), aga kui seda skeemi lähemalt vaadata, siis oleks nagu pea- ja kõrvaltegelased ära vahetatud: Tess ja Alec on nagu Karin ja Rönee (viimane kyll mitte nii saatanlik) ja Angel oleks siis vastavalt Indrek. Vaat kus võrdlev kirjandusteadus, eksole.
29.09.10
Puhtad tänavad
Tehtud! Dramatiseering "Puhtad tänavad" Urmas Nemvaltsi lasteraamatu "Väikeste meeste jutud" järgi on olemas. Nyyd jääb veel yle leida, kes selle ette kannavad. Publik on juba sundkorras paika pandud (no isadepäev on lähenemas, eksole). Yhest kyljest see raamat mulle yldse ei meeldi, sest fetišeerib täiega tehismaailma. Loodust leidub tekstis ainult tee-ehituselt eemaldatavate puujuurte kujul ja piltidel paari linnukese jagu (no okei, teen liiga & liialdan: viimases jutus on pildil metsaserv ja põder kah). Samas, "Puhaste tänavate" juurde käivatel piltidel on ysna äratuntavalt kujutatud Tartut ja Gildi tänavat, sealhulgas yhte kangialust, mille kaudu ma mõned head aastad tudengipõlves lausa iga päev edasi-tagasi saalisin. Vaat kus nostalgia sunnib põhimõtteid murdma. Noh ja tegelt tunnen ma olukorras, kus teine laps on waldorf-mänguryhmas, salaja ikka natuke ka patust rõõmu sellele vastukaaluks tehnikaga tegelemisest.
20.09.10
Issanda loomaaed
Ykspäev surus Mann mulle pimedas koridoris mööda tuhisedes pihku värske yllitise TY kirjastuselt (ja ilmselt ka yhe viimastest selle asutise väljaannetest), Fanny de Siversi "Jumala loomaaed - tuttav tundmatu maailm", kus sõts otsib Piiblist kirjakohti, kus oleks yteldud, et loomad on inimesega samaväärne Loodu (tema kasutab sõna "loomingu") osa. Ja leiab ka, ja mitte vähe. Ega seda ymber jutustada ei saa, peab ikka ise lugema, kes tahab. Soovitan.
15.09.10
Ird, K.
Katkestan pikaleveninud vaikuse karjega "Ird, K!" Kevadel jäi minemata, mõtlesin, et jääbki Smuuli kompanjon ja võitluskaaslane teatripeeglist piilumata, aga nyyd ilmnesid sellised lisavõimalused. Ja hea on. Ilmselgelt oli lavastus parem kui Smuuli esseekene "Kaarel Ird, nagu ma teda tundsin". Nyansse oli ikka palju. Näiteks või see koristajate kaudu visualiseeritud kontrolli-fenomen: noor Ird tahtis ja suutis kontrollida ilmselt kõike oma haldusalas, koristajate harjaliigutusi sealhugas. Stseen, kus koristajad juba niisama jolberdavad ja nalja teevad, viitab mh ka sellele, et Ird ei jaksa enam kõike kontrollida. Kuni selleni välja, et ta viimaks ei kontrolli enam ka iseennast. Näitlikustati mu meelest ka seda, et ainult autokommunikatsiooniga piirdumine ei ole mingil moel tervislik. Ja Irdi haiglasse/taevassesõit oli sihuke terviklik 3D elamus. Mina kaasasõitjana jäin igati rahule.
Samuti taipasin ma viimaks, miks yks emme sealt Roosikese mänguryhmast mulle nii tuttav ette tuleb. Ei, ta ei ole ylikoolis eesti filoloogiat õppinud, nagu ma kahtlustasin...
Samuti taipasin ma viimaks, miks yks emme sealt Roosikese mänguryhmast mulle nii tuttav ette tuleb. Ei, ta ei ole ylikoolis eesti filoloogiat õppinud, nagu ma kahtlustasin...
25.08.10
Naesterahwa mörtsuka selts
...Ta wöttis kindlat nöu ja wandus, köik meesterahwa suggu ello aea tagga kiusata ja neid hästi pinata. Ta müüs köik warrandust ärra, jättis omma kasso kohta ja wannemate maea ja läks pakso metsa ja orgudesse ellama, ja olli kindlat nöu wötnud, ialgi ennam öppetud innimeste sekka taggasipöörda, üks mörtsukas ja röwel tahtis ta olla ja jäda, et köiksuggu kurja meesterahwa suggule tehha ja kedda ta nüüd hirmus wihkas; sedda pahha kurjaga nende kätte maksa, ja temma teggi ka sedda. Iggalt poolt korjas ta kergemelega, kurjad ja sandid tüdrukud ehk naesed ommale setsiks ja abbiks, nenda et ta pea üks seltskond 600 hinge, naisa ja tüdrukuid, kokkokoggus, kes temmale köik truudust wandusid: kaugel ümberringi mehhi ja poissa ja köik meestesuggu taggakiusata, risuda ja hukkata...
"Josewa Antonette Bilgi, üks naesterahwa mörtsuka seltsi allustaja Ungarimaal, ja selle seltsi, 600 tüdrukut ja naest, hirmsad mörtsuka teud, nenda ka nende 12 liigjulge hukkatuse tö ühhe möldri maeas, peamörtsuka ja köige teiste wangiwötmine, kohtuotsused ja ärrahukkamine. Üks hirmus luggu uel aeal, mis weel ialgi selle wisi peal polle sündinud." J. Wänjas R. Tallinnas 1865. Trükkitud J.H. Gresseli kirjadega.
Vaat nii karme raamatuid loen!
"Josewa Antonette Bilgi, üks naesterahwa mörtsuka seltsi allustaja Ungarimaal, ja selle seltsi, 600 tüdrukut ja naest, hirmsad mörtsuka teud, nenda ka nende 12 liigjulge hukkatuse tö ühhe möldri maeas, peamörtsuka ja köige teiste wangiwötmine, kohtuotsused ja ärrahukkamine. Üks hirmus luggu uel aeal, mis weel ialgi selle wisi peal polle sündinud." J. Wänjas R. Tallinnas 1865. Trükkitud J.H. Gresseli kirjadega.
Vaat nii karme raamatuid loen!
20.08.10
Digitaalne kultuuripärand
Veel pool aastat tagasi olin kindel, et minul ja digitaalsel kultuuripärandil ei ole yksteisele midagi ytelda. Tänane reaalsus on see, et ma esinen blogieksperdina, valutan sydant e-kirjade edasise saatuse pärast, vilgun kaudu digitaalse säilitamise koolitusi ja peale kolmandat klaasi veini suudan sundimatult kõneleda emuleerimisest ja XML-kapslitest. Ja kirjutan digitaalse kultuuripärandi pikaajalise säilitamise teemalisi luuletusi.
Ootame kymme aastat.
Siis on näha, mis saab.
Kas meil on failid alles.
Kas neid ka lahti saab.
Ootame kymme aastat.
Siis on meil uuem aeg.
Kellel on silmad, see vaatab.
Kellel on keel, see loeb.
Ootame kymme aastat.
Siis on näha, mis saab.
Kas meil on failid alles.
Kas neid ka lahti saab.
Ootame kymme aastat.
Siis on meil uuem aeg.
Kellel on silmad, see vaatab.
Kellel on keel, see loeb.
09.08.10
Rääkivad kivid
Juhtus nii, et saatuse tahtel sai koguni kaks päeva järjest kreisilinnas kultuurat ammutamas käidud. Saatuse osa mängis siin taaskord Triin, kes kontserdil juhtus kysima, et kas ma muhulastest kõnelevat teatritykki ikka olen vaatamas käinud. Ei olnud muidugi. No paar kiiremat liigutust ja piletid viimasele etendusele olidki käes.
Kolmest Kuressaare Linnateatri suvelavastusest, mida ma Sadamaaidas vaatamas olen käinud, oli see kõige lahjem. "Reigi õpetaja" oli päris hea, "Igavesel kaptenil" oli ka mingi väike paralleelreaalsus sees, aga käesolev oli ikka suhteliselt sirgjooneline nali ilma suurema allteksti või katarsise võimaldamiseta. Ma arvan, et nad võiks edaspidi pigem ikka klassikaliste draamatekstidega õnne & jõudu katsuda. Aga või see minu ytelda.
Triinu reklaam, et on väga rahvaehtne, pidas muidugi paika. Ehkki, kui juba muhulastega tegu, siis võiks ju ka teadmiseks võtta, et Riste nime tuleb hääldada kolmandas vältes. Noh, mina muidugi ka yleinterpreteerisin ilmselt väga mitmeidki episoode oma volikoguliikme ja kylaeluaktivisti teadmistepagasi otsast. Tuli tuttav ette kyll. Yhesõnaga, ikooniline referents oli olemas, aga symboli aspekt domineerima ei hakanud.
See kivi ei kõnele miskit. On hoopis vagusi Suures väinas. Nimi on Odrakivi, sest sinna otsa oli yks odralastiga laev ennast puruks sõitnud kunagi.
Kolmest Kuressaare Linnateatri suvelavastusest, mida ma Sadamaaidas vaatamas olen käinud, oli see kõige lahjem. "Reigi õpetaja" oli päris hea, "Igavesel kaptenil" oli ka mingi väike paralleelreaalsus sees, aga käesolev oli ikka suhteliselt sirgjooneline nali ilma suurema allteksti või katarsise võimaldamiseta. Ma arvan, et nad võiks edaspidi pigem ikka klassikaliste draamatekstidega õnne & jõudu katsuda. Aga või see minu ytelda.
Triinu reklaam, et on väga rahvaehtne, pidas muidugi paika. Ehkki, kui juba muhulastega tegu, siis võiks ju ka teadmiseks võtta, et Riste nime tuleb hääldada kolmandas vältes. Noh, mina muidugi ka yleinterpreteerisin ilmselt väga mitmeidki episoode oma volikoguliikme ja kylaeluaktivisti teadmistepagasi otsast. Tuli tuttav ette kyll. Yhesõnaga, ikooniline referents oli olemas, aga symboli aspekt domineerima ei hakanud.
See kivi ei kõnele miskit. On hoopis vagusi Suures väinas. Nimi on Odrakivi, sest sinna otsa oli yks odralastiga laev ennast puruks sõitnud kunagi.
Labels:
Kuressaare Linnateater,
rahvaluule,
Silvia Soro,
teater
08.08.10
Tuulevaikne öö
Käisin koos käkkidega kontserdil. Muusika ei ole kyll otseselt minu rida, aga kuna Tätte laulusõnad on ka luuleraamatu kujul mimikrit teinud, siis paar sõnakest siiski. Neid võiks võrrelda sihukeste kenade lihvitud klaashelmestega, lihtsad yle lugeda ja kenad kaela panna. Mis pärismaalastel muud vajagi.
Kontsert ise oli nagu mingi sihuke rohujuure tasandil rahva yhendamise yritus. Õigemini, rahvas oli juba ise yhinenud, tund aega enne kontserdi algust toimus liiklus kreisilinnas ainult yhes suunas, lossihoovi poole.
Kylitasin murul ja vaatasin enda ymber ringi. Väikevenna sõber. Venna teise sõbra ema. Kooliõde. Kooliõde, kes elab Soomes. Vana pinginaaber oma mehega. Tuttav bussijuht, kes Tallinna vahet sõidab. Ehitaja, kes meile rihalseväravad tegi. Koolivend. Volikogu liige. Veterinaarameti ametnik. Maavalitsuse nõunik. Endine naabrimees. Keeleteadlane. Teise kyla tibid. Kusjuures keegi neist ei olnud ennast meelega minu vaateulatusse sättinud ega teadnud ilmselt ka, et ma neid sedasi salaja vahin. Näiteks Mari näol pysis kogu kontserdi aja permanentne naeratus.
Kõik oli väga sõbralik. Suuri sõnu ei tehtud. Ainult Matverele ei antud eriti kõneaega ja seetõttu jäi tsipake puudu tervendavast irooniast.
Käkkidele meeldisid kõige rohkem „see laul, mida Paul laulab“ („Miljuneer“) ja „meereelee ma teel või randa“. Igal juhul said nad oma elamuse kätte ja nägid ära, et laias maailmas osatakse samu laule, mida me kodus isekeskis laulame.
Joonis 2. Kuidas tappa luulet.
Kontsert ise oli nagu mingi sihuke rohujuure tasandil rahva yhendamise yritus. Õigemini, rahvas oli juba ise yhinenud, tund aega enne kontserdi algust toimus liiklus kreisilinnas ainult yhes suunas, lossihoovi poole.
Kylitasin murul ja vaatasin enda ymber ringi. Väikevenna sõber. Venna teise sõbra ema. Kooliõde. Kooliõde, kes elab Soomes. Vana pinginaaber oma mehega. Tuttav bussijuht, kes Tallinna vahet sõidab. Ehitaja, kes meile rihalseväravad tegi. Koolivend. Volikogu liige. Veterinaarameti ametnik. Maavalitsuse nõunik. Endine naabrimees. Keeleteadlane. Teise kyla tibid. Kusjuures keegi neist ei olnud ennast meelega minu vaateulatusse sättinud ega teadnud ilmselt ka, et ma neid sedasi salaja vahin. Näiteks Mari näol pysis kogu kontserdi aja permanentne naeratus.
Kõik oli väga sõbralik. Suuri sõnu ei tehtud. Ainult Matverele ei antud eriti kõneaega ja seetõttu jäi tsipake puudu tervendavast irooniast.
Käkkidele meeldisid kõige rohkem „see laul, mida Paul laulab“ („Miljuneer“) ja „meereelee ma teel või randa“. Igal juhul said nad oma elamuse kätte ja nägid ära, et laias maailmas osatakse samu laule, mida me kodus isekeskis laulame.
Joonis 2. Kuidas tappa luulet.
05.08.10
Statistika
Minu abikaasa armastab statistikat. Ka oma armastust minu vastu väljendab ta statistika abil. Mina omakorda väljendan oma armastust tema vastu seeläbi, et selle statistika siia ylesse panen. Graafik kujutab käesoleva blogi postituste arvu dynaamikat ajateljel. Postituste kvaliteedi kohta ei ytle statistika siiski midagi...
28.07.10
Elu sumedusest
Minevareedene Vaarandi-yritus Liiva raamatukogus lõppes sellega, et kõndisin raamatukogust välja, yhes käes Semperi luuletused ja teises Kalev Keskyla "Elu sumedusest". Semperilt otsisin kalapyygiluuletusi, aga ei leidnud. Keskyla raamatu kohta kirjutati umbes nii, et "vaat kui kahju, et ta ära suri just siis, kui oli asjadest hakanud sygavuti aru saama" vms. Minul sellest päris sellist muljet ei jäänud, pigem kolm tähelepanekut:
1) ise ta kyll veel surra ei kavatsenud (ehkki möönab, et ykski tema meessoost esivanematest ei ole pensionieani elanud)
2) oma naist armastas ta kangesti
3) elusse suhtus ta sihukese hella irooniaga.
Muidugi see tagakaanele tõstetud tekst kõlab kyll nagu manitsus mahajääjatele, aga vaevalt, et ta kirjutamise hetkel sellisena mõeldud oli. Ja Muhu uuemat rahvalaulu ("Aljava kosjalaul") tsiteerib ta sellepärast, et oli Igakylast pärit.
22.07.10
Leiud padrunikastist
Inspireerituna Vahuri esmaspäevasest maastike ylepildistamise loengust asusin eile viimaks revideerima aastaid voodi all seisnud saksaaegset padrunikasti. Ylepildistamiseks sobilikke fotosid sealt välja ei tulnud (no matusepilte ongi raske yle pildistada), kyll aga muud huvitavat, nagu näiteks illustratsioonina toodud ilupilt (kommikarbikaas?), Laasu kylalisteraamat 1974-1991, Oskar Lutsu näidend "Valimised" (1928), Juhan Smuuli näidendi "Lea" kavaleht (1969) koos Panso kirjutatud elokventse õpetusega sellest, kuidas antud lavateosest aru tuleb saada. Ja neile lisaks veel ajalehe "Kommunismiehitaja" 1984. aasta 29. septembri number, mis pyhendatud 925. laskurpolgule ja 40. rahuaastale. Muuhulgas leidub seal statistika, mis näitab, et kommuniste langes Muhu vallutamisel rohkem kui parteituid sõdureid, aga ka luuletus pealkirjaga Muhu ´84. Viisistatuse kohta seal märget ei ole, aga ma arvan, et huvi ja vajaduse korral on see täiesti lauldav tekst. Tango?
MUHU '84
Möödunud on nelikümmend aastat
ajast, mis meid tookord koju tõi,
siia, kus nii kaua sõda laastas,
ellu nõnda raskeid haavu lõi.
Veel ei kustu mälestuste kaja:
Emajõe ja Narva kanonaad,
heitlus Porkunis, - neid oli vaja,
et saaks lõpuks vabaks saarte maa.
Meenub karge sügisene õhtu,
Suurel väinal kõu kui puhkes siis.
Kaatrite sööst äkki vaikust lõhkus,
lahingusse Virtsust mehi viis.
Muhumaa vabana õitsele puhkes
ajas, mille rahu endaga tõi.
Nüüd tema peret, nii töökat ja uhket,
täna meie tervitus taas leida võib.
Varsti oli kogu Eesti vaba,
varsti kõlas Võidule saluut.
Kogu Liidus, nii ka kodurajal
alustati jälle elu uut.
Muhu saar, kallis neis kargetes vetes,
koduselt kasva ja edene veel!
Edukad olgu kõik tööd ja kõik retked,
millega tulevat tugevaks teed!
Rõõmupäevi ridamisi rahus
viljakana veedetud on meil.
Valvsalt hoidkem südamete tahul
seepärast sõnu: "Sõjale - ei!"
Otto Roots,
925. laskurpolgu veteran
08.07.10
Kodune raamat
Vahelduseks on ikka päris tore Rapla kaudu Tartusse sõita, eriti, kui tee peal ujuda saab ja raamatuid kingitakse. Mathura "Guatemala, maa hing" on kena raamat, yhtlasi jah reis nii välises kui sisemises reaalsuses, nagu autor oma mystifitseeritud (?) kaaslasele seletada pyyab. Kui kõik inimesed võtaksid võõrasse kohta sattudes sissejuhatuseks vaevaks natuke aega lihtsalt puu all istuda ja passida, oleks maailm kindlasti palju parem paik.
Kaanepilt on ka yks paremaid osi raamatust. Ma ei ytle seda irooniliselt. Yldiselt ma taunin igasugust pärismaalaste pildistamist ja eksponeerimist (ega ole turistid mu oma lapsigi just vähe ilma luba kysimata pildistanud), aga sellel kaanel on nad täitsa õiges kohas. Noorem ja kelmim tydruk nagu ytleks õhinal: "Meie kodu!" ja vanem ja tõsisem kinnitab: "Meie kodu jah!" Sihuke kodune raamat.
Kaanepilt on ka yks paremaid osi raamatust. Ma ei ytle seda irooniliselt. Yldiselt ma taunin igasugust pärismaalaste pildistamist ja eksponeerimist (ega ole turistid mu oma lapsigi just vähe ilma luba kysimata pildistanud), aga sellel kaanel on nad täitsa õiges kohas. Noorem ja kelmim tydruk nagu ytleks õhinal: "Meie kodu!" ja vanem ja tõsisem kinnitab: "Meie kodu jah!" Sihuke kodune raamat.
05.07.10
29.06.10
Paradiis
"Paradiis" oli täpselt õige raamat täpselt õigel ajal, tänud Maarjale, et ta palus mul sellest talvel kõnelda ja tänud Maarjale, et ta selle just raamatukogust võtnud oli. Lugesin ta eile bussis läbi, kui byrokraatide koolituselt tulin (no tõele au andes alustasin juba byrokraatide koolituse ajal). Kodus noppisin riiulist sellele kõrvale "Nad tegid toad tuule pääle, elud ilma ääre pääle..." (Kärdla, 2002) ja kui oleks olnud noppida, oleks võtnud ka "Hinna". Tarkusetera, mille "Paradiisist" välja noppisin, oleks umbes selline - "Ära kurvasta selle pärast, millest sa ilma oled jäänud, vaid rõõmusta selle yle, et see on sul olnud". Sest tegelikult ei kao see sinu seest kuhugi.
25.06.10
Lotovõit
Tegin aega parajaks ja niitsin ja hakkasin mõtlema (rahulolevalt, nagu kass Matroškin Prostokvašinost), et ma oskan vikatiga niita ja ID-kaardiga allkirja anda... ja kui palju selliste oskustega inimesi siis veel olemas on... no meie kylas vähemalt viis tykki... terve Eesti peale kah ilmselt arvestatav ports... aga maailma mastaabis siiski jah vist suhteliselt unikaalne kombinatsioon (iseasi, kui tarbiline see viimane oskus tegelt ikka lõppkokkuvõttes on). Soomlased ytlevad, et "on lottovoitto syntyä Suomeen". Kuna tõenäosus syndida Eestisse on sellest veel omakorda nii viis korda väiksem, ei tea, kas see on siis nagu jackpot või midagi?
23.06.10
Vestlus Sitsiilias
Kuna veetsime eile kogu perega neli tundi oma elust Virtsus praamisabas seistes, õnnestus mul kõigi muude ootetegevuste kõrval läbi lugeda ka tädi Krissu kojusaadetava träni kotis kõige peal olnud raamat "Vestlus Sitsiilias", autor Elio Vittorini, ilmunud kõvade kaante vahel sarjas "Pegasuse klassika". Tõlke kohta ma ei oska midagi ytelda, sest ei mõista itaalia keelt ega selle sitsiilia murrakuid. Raamatuks vormistamise koha pealt aga kujutan kyll hästi ette, kuidas kolmkend aastat tagasi oleks selline asi LR-s pehmekaanelise tihedat teksti täis vihikukesena ilmunud. Kõvad kaaned ja iga pooleteistlehekyljelise lõigukese alustamine uuelt lehekyljelt jätavad kyll mulje, et nyyd loed midagi eriti tähtsat, aga tegelt see ikka päris nii ei ole. Kyllap sellel teosel oma antifašistlik ja kultuurilooline sisu ikka on, aga vormiga lyyakse lugeja lapikuks ja sisu jääb kuskile kolmandasse järku. Sama võib tõdeda paraku ka vähemalt yhe uuema eesti luulekogu kohta, aga see, mida mul selle kohta täpsemalt ytelda on, läheb loodetavasti avaldamisele paberajakirjas ja kui ma siin midagi väljendama hakkan, pean viimati selle blogi kah maksu alla panema, nagu Muhu vallavalitsus on teinud ajalehe "Muhulane" veebiversiooniga...
11.06.10
Wana Wara
Lisaks raamatutele lastakse mind vahest ka Hurda köiteid näppima.
Minu ylesanne ei ole tungida nende sisusse, vaid vaadata, millised lk-d katki ja kehvas seisus on, aga paratamatult ikka vahest natuke salaja loen ka.
Mõned tarkuseterad (eri kihelkkondadest, eri köidetest, tsitaadid ei ole täpsed, aga nii see rahvaluule käibki ju):
"Kena kui kelgujalas" - näägutamise väljend
Sellel perenaisel, kes kulbi supi sees keema laseb, kaob meelemõistus peast ära.
Ja vanasõna "Kellel janu, sellel jalad" läheb veel edasi ka: "...kellel kärnad, sellel küüned"...
Aga Kuusalus on muhulaste kohta 1894. aastal räägitud järgmist juttu:
Muhumaal käinud kord õpetaja külas lapsi loetamas ja peatükka küsimas. Seal tahtnud ta ka muhulaste kodusest hingeelust teadust saada ja küsinud sellepärast ühe lapse käest, kas isa kodus ka söögipalvet loeb. "Ma ei tea mitte," vastanud laps. "Noh, mis isa teil siis teeb, kui ema leent kaussi tõstab?" küsinud õpetaja. "Meil ei olegi kaussi," vastanud laps, "meie sööme kohe põrandalt paja seest." Õpetaja selitanud edasi: "Aga mis isa ütleb siis kui pajast sööma hakkate." Laps vastas: "Isa ütleb: Hoidge te kuradid et ei tee end tahmaseks mette."
Minu ylesanne ei ole tungida nende sisusse, vaid vaadata, millised lk-d katki ja kehvas seisus on, aga paratamatult ikka vahest natuke salaja loen ka.
Mõned tarkuseterad (eri kihelkkondadest, eri köidetest, tsitaadid ei ole täpsed, aga nii see rahvaluule käibki ju):
"Kena kui kelgujalas" - näägutamise väljend
Sellel perenaisel, kes kulbi supi sees keema laseb, kaob meelemõistus peast ära.
Ja vanasõna "Kellel janu, sellel jalad" läheb veel edasi ka: "...kellel kärnad, sellel küüned"...
Aga Kuusalus on muhulaste kohta 1894. aastal räägitud järgmist juttu:
Muhumaal käinud kord õpetaja külas lapsi loetamas ja peatükka küsimas. Seal tahtnud ta ka muhulaste kodusest hingeelust teadust saada ja küsinud sellepärast ühe lapse käest, kas isa kodus ka söögipalvet loeb. "Ma ei tea mitte," vastanud laps. "Noh, mis isa teil siis teeb, kui ema leent kaussi tõstab?" küsinud õpetaja. "Meil ei olegi kaussi," vastanud laps, "meie sööme kohe põrandalt paja seest." Õpetaja selitanud edasi: "Aga mis isa ütleb siis kui pajast sööma hakkate." Laps vastas: "Isa ütleb: Hoidge te kuradid et ei tee end tahmaseks mette."
09.06.10
Igavad vanad raamatud
Taas tarkuseteri rariteetsetest raamatutest, mida mul on au siin näppida ja umbes viite sorti viitenumbreid kandvate siltidega varustada. Illustreeriv vinjetineke lõpetab Muhust pärit õigeusu preestri Vassili Verloki kirjutatud raamatu "Kaubatarvitajate ühisused" (1906), mida on Eestis praeguseks alles täpselt 1 eksemplar. Vaadake hoolega!
Ja tarkusetera allikas on sedakorda:
J. G. Spuhl-Rotalia, Eeskõne raamatule „Kodumaa kalad. Eesti-, Liivi- ja Kuuramaa vetes ning Läänemeres elutsevate kalade looduselugu, nende püüdmine kunstlike abinõudega, kasvatamine, kunstlik sugutamine ja kalatiikide asutamine” (Viljandi 1896).
Üheltpoolt on see ju suur süü, hooletus ja tuimus oma isamaa vastu, kui meie neid elajaid, taimesi jne tundma ei õpi, kellede hulgas meie hällist kuni hauani elame ja liigume ning keda meie igapäevases elus esimesest silmapilgust kuni viimse hingetõmbuseni tarvitame. Neid looduse loomasi, keda vägev ilmade Looja meiega ühel ajal on kodumaa pinnale elama pannud, peame meie ilmtingimata tundma õppima – ehk muidu ei austa meie Loojat tema auulises looduses. Seesuguse inimese kohta, kes kodumaa loodust ei viisi tundma õppida, ütleb meie tähtsam loodusteaduse kirjanik Kunder väga õieti, et ta kui võõras külaline on, kes maa peale tuleb, üksi oma isa, ema, õe, venna, naise ja lapsed tunneb, aga muist asjust ühtegi ei tea ja viimaks ära lendab, kui lind lõunamaale.
31.05.10
Õunte isand
Nädalavahetusel pikka maad sõites kuulasin autos vanu kassette (sest uusi enam ei tehta ju). Vene keeleruumist pärineva muusika vastu olen siin varemgi sooje tundeid ylesse näidanud. Siinkohal siis kummardus Akvaariumile. Ramses IV lemmiklaulud: Une valitseja, Kuninglik hommik, Kuidas me peaksime pöörduma koju, Õunte isand: ...ta kuuleb unes juurte liikumist...
Ja kodus tagaaias siis talvel ära murdunud õunapuu, mis parasjagu õitses.
26.05.10
Heureka!
Teine raamat, mille Riste juurest riiulist kaasa nahistasin, oli Piret Viirese noorpõlvenovellide kogu "Tallinna ja Tartu vahel". Olen selle olemasolust ka ikka juba oma viisteist aastat teadlik olnud, aga lugemiseks pole juhust ja vaba hetke olnud. Nyyd siis tuli. Selle raamatuga juhtus umbes samamoodi kui "Vene merega", et ma sain aru, millega ta komplekti käib. Õigemini, millist lähtematerjali on Lehte Hainsalu (lisaks Erakkonna esimesele luulekogule) karistanud oma imeliku proosateose "Kukelokuti" kokkukirjutamisel tarvitamise läbi. Kyllap luges Viirese jutte ja arvas, et tyhjagi see filoloogiatudengite elu & mõttemaailm kymne aastaga niiväga muutub, peoga yheksakymnendate keskpaiga trendikate noorluuletajate värsikesi sekka ja läheb. Aga ei läinud...
21.05.10
Reis kerge pagasiga
Riste andis mulle lugeda Tove Janssoni "Reis kerge pagasiga".
Mul on paha komme lugeda kõigepealt läbi kõiksugu ees-, järel- ja saatesõnad ja kaanetekstid, mis tegelikult enamasti ikka lugeja ootused täiesti puusse häälestavad. Nii ka seekord - annotatsioon ja kaanetekst on lugude sisust umbes sama kaugelt mööda kui minu enese esialgne lootus, et ehk ongi tegu reisiraamatuga. Lugude tegelik sõnum on mu meelest umbes selline, et reisi kui kerge pagasiga tahes, iseenda kaasavõtmisest ei pääse nagunii. Väga hea lugemine. Soovitan.
10.05.10
Tulevane raamat
Kui Riste mulle helistas ja teatas, et yks väliseestlase moodi nimega matemaatik on kirjutanud raamatu yhest tekstiilikunstnikust ja et seda tuleks nyyd kiiremas korras keeletoimetada, siis tekkis minus teksti nägematagi otsekohe suur skepsis, mida syvendas veelgi Riste lahke ja vastutuleliku meele pikaajaline tundmine.
Aga tekst on yhtekokku väga põhjalik, syvenev, hoolikalt koostatud ja huvitav lugeda ja mis temast siis veel saab, kui sellele on tekstiilidest fotod lisatud ja Kadipuu on kogu krempli kõrgel tasemel ära kujundanud... oi oi. Ja mul endal oli seda lugedes ja parandades kogu aeg selline tunne, et raamatu keskne tegelane Helen Kauksi istub kusagil lähedal ja valvab, et ma oma tööd ikka korralikult teeksin, sest ainult korralikult ja pyhendumusega tehtud töö on ilus. Ja see ei ole ju ainult yhest kunstnikust kirjutatud lugu, see on yhe ajajärgu ja yhe kunstiliigi ja yhe ellusuhtumise peen ja täpne kirjeldus ja sellisena puhas kultuurilugu, mille pealt võib tulevikus minu poolest kasvõi struktuurisemiootikat edendada (sellise asjaga tegelevale ryhmitusele hakkavad kuuluma väljaande autoriõigused :)
05.05.10
Aabitsatõed
Tuhnin siin skaneerimisele minevatest rariteetsetest trykistest inventarinumbreid välja, aga samas jääb näpu alla ka lahedamaid kohti. Järgnevad mõned õpetussalmid 19. sajandi keskpaiga aabitsatest (no eks nad aasta-paari pärast ilmuvad kogu omas ilus internetti, aga äkist mõnel läheb enne taris):
*
Kukk, sa kõvernokka lind
wiruta unest wara mind,
küll ma siis õppides kiidan sind!
*
Ärra wõtta walletada,
petja palk on pahhandus;
Jummal wõttab karristada:
waat, se on se õppetus!
*
Kui sa wõttad kurjad mehhed
kurja tö peal aidata,
kül nad wõtwad pärrast pea
russikast sul näidata!
*
Kukk, sa kõvernokka lind
wiruta unest wara mind,
küll ma siis õppides kiidan sind!
*
Ärra wõtta walletada,
petja palk on pahhandus;
Jummal wõttab karristada:
waat, se on se õppetus!
*
Kui sa wõttad kurjad mehhed
kurja tö peal aidata,
kül nad wõtwad pärrast pea
russikast sul näidata!
29.04.10
Vene meri
Mereteema jätkub. Hankisin enestele GO reisiraamatute sarjas välja antud imelikus formaadis yllitise "Vene meri", autor sõrulane Heino Kermik. Peaks Jurna Mattilt (või miks mitte ka Eintsult) kysima, kas tunnevad sihukest.
Puhtalt jutu põhjal otsustades tuleb siiski tõdeda, et partorgi parandab valetamise kombest ilmselt ainult yks asi. Või need on „originaalsed päevikumärkmed“, kus tekstis kasutatakse 60. aastate kontekstis väljendeid nagu „Hruštšovi sula“ (ju seda ikka väikeselt ajaliselt distantsilt nii hakati kutsuma) ja „ärikas“ ja joonealustes märkustes on seletatud, kes oli Carl Linné ja et „matt“ on osa venekeelsest „tõlkimatust sõnademängust“. Joonealuste viidete jooksmine on ka nagunii sassis, nii et „teaduslikkuse“ imitatsioonina igati hale igatahes.
Aga muidu väga hea taustamaterjal Ülo Tuuliku merekirjadega paralleelselt lugemiseks. Nii seletuskiri Jeerumei yle parda hyppamise asjus kui motorist Korhoneni lood kui deliiriumis madrus kui muud laevalood saavad „Vene merest“ mitte-nii-ilukirjandusliku taustaversiooni, millega võrreldes joonistub Tuuliku kunstiline panus ikka märksa paremini välja kui et tema lugusid lihtsalt iseseisvalt, ilma mingi taustsysteemita lugeda. Jaa jaa, tarbiline raamat, mis seal ytelda. Lähen viin kingiks vanale heeringalaeva radistile Tüürile, kui jälle mere taha pääsen. Tema isiklikust fotokogust ka ylalesitatud pilt laevakoera ujutamisest SRT parda ääres.
Labels:
heeringas,
Heino Kermik,
keskkonnaajalugu,
Ülo Tuulik
24.04.10
Vladivostoki-eestlased
Veel yks raamatuelamus möödunud töönädalast: paar aastat tagasi Vladivostokis välja antud klantspildiraamat "Mõ silnõje, mõ Novomirtsõ" (kuna täpseid biblioandmeid yles ei kirjutanud ja netist sellise trykise kohta mingit viidet ei leidnud, siis ei hakka seda vene keeli kirjutada yritama, äkki eksitab veel kedagi). Tutvustab edukat aktsiaseltsi, endist kalurikolhoosi "Novõi Mir", mis tegutseb Vladivostokis peaasjalikult sinna 19. sajandil välja rännanud eestlaste (eeskätt olid need saarlased, muhulased, hiidlased) järele jäänud järeltulijate najal. Praegu on sinna kyll ka "kareitsid" kampa võetud (kuna eestlastel ymberasumise aegu korealaste nimetamiseks muid sõnu polnud, laenati vene keelest selliseid naljakaid). Omal ajal oli see Kirovi kolhoosi sõpruskolhoos.
Seal oli yks pilt, mis eriliselt mu tähelepanu köitis, allkirjaga umbes, et "Rahvarõivais Vaikse ookeani kallastel". Noorpaar ookeani kaldal kaljude taustal, seljas Muhu rahvariided. Lähemal vaatlemisel näha, et naise rõivad on standardne UKU toodang, meesterahva vatt aga 70. aastatel Muhus viljeldud mustrimodifikatsiooniga. Naisel tanu tagurpidi peas, mehel lontis naistesukad jalas. Aga inimesed on pyydnud! Äge!
Seal oli yks pilt, mis eriliselt mu tähelepanu köitis, allkirjaga umbes, et "Rahvarõivais Vaikse ookeani kallastel". Noorpaar ookeani kaldal kaljude taustal, seljas Muhu rahvariided. Lähemal vaatlemisel näha, et naise rõivad on standardne UKU toodang, meesterahva vatt aga 70. aastatel Muhus viljeldud mustrimodifikatsiooniga. Naisel tanu tagurpidi peas, mehel lontis naistesukad jalas. Aga inimesed on pyydnud! Äge!
22.04.10
Pisitrykis
Sattusin täna käima väga huvitaval seminaril, mis oli kyll peamiselt suunatud raamatukoguhoidjatele, aga minusuguselegi väga huvitav, pyhendatud pisitrykistele. Raamatukogunduslikus mõttes tähendab see hulgi arvele võetavat lyhiajalise tarbimistähtajaga loodud pisipahna, kultuuriloolises mõttes aga on sellel enamasti ajas aina suurenev väärtus, sest sageli saab ainult pisitrykistelt aastakymnete pärast detailset informatsiooni mingi syndmuse või inimeste elujärje & olme kohta. Seda, mis kujuneb ajaloos syndmuseks ja mis mitte, saab kindlaks teha ainult tagantjärele, nagu ytleb Juri Lotman; niisiis võib mõttetuna tunduvate lendlehekeste ja buklettide alleshoidmine näidata oma tõelist palet ja väärtust alles ajal, mida koguja enda silmad enam ei näe. Seminaril esinenud bibliofiilide esindaja ytles, et tema teada ei ole Eestis kedagi, kes tegeleks ainult pisitrykiste kogumisega. Oleksin tahtnud pysti hypata, õhinal kätega vehkida ja hõisata, et mina! mina'p see olen! - aga ma ei ole ju bibliofiil... Niisama kogun endale kapi otsa kastidesse kõiksugu turismi & koduloo alaseid pisitrykiseid, peaasjalikult eesti loodusvaatamisväärsuste kohta. Systematiseeritud nad ka ei ole. Kui kunagi pensile jään, siis korraldan.
18.04.10
Taarka
No vaat, pole ammu kirjutanud, sest pole ammu Sõgedate kylas viibinud. Täna suhestusin viimaks siis pool päeva failide metaandmete asemel koduõuele kogunenud sygislehtedega, kyll oli hea.
"Taarka" film oli ka väga hea. Viimse kui pisiasjani läbi mõeldud, ilmselt olid selle tegijad seda ikka päris mitu aastat vaimus kaasas kandnud (no lavastus ju ka oli enne). Kõik need detailid, näiteks kohmakalt kaudu taldrikut koogitykki taga ajavad lusikad Helsingisse viidud setu laulikute käes või Anna Raudkatsi äkiline inspiratsioonihetk - no viimase peal... Puulusikaga savikausist hapupiima helpiv Vasso oli muidugi kyll nagu otse "Eestlaste stereotyypide" käsiraamatust maha pandud, ja see keskealise Taarka intensiivne kyynarnukkidega vehkimine laulmise ajal tundus ka natuke ebausutav, aga no ju siis tegijad teadsid, et nii peab olema. Film oleks võinud olla võimas yldistus yhe andeka naise saatusest - pereemana allpool arvestust, lauljana teistest tugevam, aga ikkagi polnud seda nii palju, et ära teenida kogukonna aktsepti - no ja siis litsub sinna lõputiitritesse odav päevapoliitika a la "meil on nyyd Setomaa valdade liit". No ei saand ikka puhta kunstiga piirduda, tuli kohe see tõrvatilk sinna meetynnikesse poetada. Tropid.
Umbest sama hea kui oleks ylalpool pildil näha olevat siilikut pisut nt Welcome to Estonia märgiga tuunind. Vaadake parem, mis peenike ja läbimõeldud triibukujundus! Pildi tegi Sokike
11.04.10
Следи за собой
Mõtlesin kirjutada "Taarkast", mis viimaks peale kolme aastat plaanitsemist ära õnnestus vaadata, aga täna tuleb lihtsalt tsiteerida Viktor Tsoid:
Ночью над нами пролетел самолет,
Завтра он упадет в океан,
Погибнут все пассажиры.
Завтра где то, кто знает где?
Война, эпидемия, снежный буран,
Космоса черные дыры...
Следи за собой, будь осторожен!
Следи за собой!
Ночью над нами пролетел самолет,
Завтра он упадет в океан,
Погибнут все пассажиры.
Завтра где то, кто знает где?
Война, эпидемия, снежный буран,
Космоса черные дыры...
Следи за собой, будь осторожен!
Следи за собой!
06.04.10
Yleminekuriitus
Alljärgnev luuletus hakkas kuju võtma eile Kilingi-Nõmme kandis (seal kulgeb tee teadupärast kuusemetsa vahel) ja materialiseerus täna CECTi (Kultuuriteooria Tippkeskus; asjatundjad hääldavad lyhendit [sekt]) järjekordsel seminaril. Pärast paberile panekut vaatasin väikese ehmatusega, et soovi korral saab seda lugeda isegi päevapoliitilises võtmes.
Kuulge, kuulge, kuused
vaadake, vaadake, vaarikavarred
palun, pihlad ja palukad -
mina ei nuta!
Mitte sentigi silmavett te
mult kätte ei saa.
Minu nutud on ammu nutetud.
Nyyd mina lähen ja laulan.
Kuulge, kuulge, kuused!
Kuulge, kuulge, kuused
vaadake, vaadake, vaarikavarred
palun, pihlad ja palukad -
mina ei nuta!
Mitte sentigi silmavett te
mult kätte ei saa.
Minu nutud on ammu nutetud.
Nyyd mina lähen ja laulan.
Kuulge, kuulge, kuused!
31.03.10
Da Vinci kood
No jah, lugesin läbi Da Vinci koodi. Mitte kyll sõna-sõnalt, tõele au andes, sest stiil oli lame ja tõlge kehva, aga ma arvan, et piisavalt selleks, et isiklikus seinalehes seisukohta võtta. Poliitiliselt suunitluselt katoliku kiriku vastane teos, kus konflikti käivitab kõigi osapoolte siiras usk, et Tõde (ja sealjuures muistne!) on olemas, ning et seda saab yksteise tagant varastada. See, et synkretism ei ole mitte erand, vaid reegel, ja seda ka katoliiklikus kombestikus, on loo autorile vist yllatus, miks muidu ta seda sihukese enneolematu sensatsioonina serveerib. Muidugi, see, et kogu lugu lõpeb väikese ökofeministliku mõtteteraga, pole paha, aga see ei kompenseeri mu meelest siiski kogu eelnenud viitsadat lehekylge. Karl Ristikivi ja Umberto Eco samateemalised käsitlused on paremad.
Jätkan Ülo Tuuliku merejuttudega.
Joonis 1. Muistse paganliku viljakusjumalanna symbolitega kaetud meestekaloss. Muhu, 21. sajand.
Jätkan Ülo Tuuliku merejuttudega.
Joonis 1. Muistse paganliku viljakusjumalanna symbolitega kaetud meestekaloss. Muhu, 21. sajand.
24.03.10
Muhu luule lood
Salvestasime Muhu noorteka stuudios mineval pyhapäeval peale koguduse arengukava teemalist koosolekut Irena ja Ahtiga esimese katse sarjast "Muhu luule lood", mis, kui jumal ja kohaliku raadio juhid lubavad, hakkab igas kuus korra laiendama muhukeelseid uudiseid Kadi raadio eetris. Noh ja kui kohalikule raadiole miskipärast ei peaks kõlbama, siis on ta vähemalt kultuuriloolise salvestisena olemas.
Lisan siia yhe Irena luuletuse, mis hakkas mulle eriti meeldima kohe peale seda, kui Irena ytles, et see on kirjutatud Suuremõisa kyla silmas pidades. Kujund ja kõik läks kohe kuidagi väga kenasti paika.
Lihtsad, kodused, madalad majad,
oma kätega rajatud aed,
väravateni paekivirajad,
õues kilked ja laste naer.
Taamal viljapõld loomas on pead,
niidab peremees ädalaheina,
tõstab memm ahjust sepikut head,
pätside rivi käib seinast seina.
Paljad tallad on puutumas muru...
Uhkusevärin poeb arglikult põue.
Hellusepisaraid tagasi surun
kui astun hommikul OMA õue!
Siin on näha valik riiulisse tagasi panemist ja läbi lugemist ootavaid raamatuid. Väikesed usinad abilised ikka vahest hoolitsevad, nagu Lotte multikas õpetatakse, et raamatud vahepeal värsket õhku ka saaksid.
Lugemisest veel niipalju, et avastasin, et kindlasti tuleks algupärase heeringapyygikirjanduse-projekti raames läbi lugeda ka Lembit Uustulndi vastavasisuline raamat. Ja Triin, kellel on doktorikraad loodusteaduste vallas, soovitas mul tõsimeeli läbi lugeda "Da Vinci koodi". Eelarvamused, teadagi, on saatanast ja minu eas peaks inimene seda juba hoolikalt meeles pidama. Eks ma kunagi vigisesin pisiõe kallal ka, et mis ta loeb neist lollakatest Potteritest, lugegu parem midagi olulist. Hea muidugi, et see ämbrikolistamine juhtus vanematekodu saunalaudul, mitte mõnes avalikumas kohas. Nyyd on juba nii palju aega möödas, et võib välja lobiseda...
Lisan siia yhe Irena luuletuse, mis hakkas mulle eriti meeldima kohe peale seda, kui Irena ytles, et see on kirjutatud Suuremõisa kyla silmas pidades. Kujund ja kõik läks kohe kuidagi väga kenasti paika.
Lihtsad, kodused, madalad majad,
oma kätega rajatud aed,
väravateni paekivirajad,
õues kilked ja laste naer.
Taamal viljapõld loomas on pead,
niidab peremees ädalaheina,
tõstab memm ahjust sepikut head,
pätside rivi käib seinast seina.
Paljad tallad on puutumas muru...
Uhkusevärin poeb arglikult põue.
Hellusepisaraid tagasi surun
kui astun hommikul OMA õue!
Siin on näha valik riiulisse tagasi panemist ja läbi lugemist ootavaid raamatuid. Väikesed usinad abilised ikka vahest hoolitsevad, nagu Lotte multikas õpetatakse, et raamatud vahepeal värsket õhku ka saaksid.
Lugemisest veel niipalju, et avastasin, et kindlasti tuleks algupärase heeringapyygikirjanduse-projekti raames läbi lugeda ka Lembit Uustulndi vastavasisuline raamat. Ja Triin, kellel on doktorikraad loodusteaduste vallas, soovitas mul tõsimeeli läbi lugeda "Da Vinci koodi". Eelarvamused, teadagi, on saatanast ja minu eas peaks inimene seda juba hoolikalt meeles pidama. Eks ma kunagi vigisesin pisiõe kallal ka, et mis ta loeb neist lollakatest Potteritest, lugegu parem midagi olulist. Hea muidugi, et see ämbrikolistamine juhtus vanematekodu saunalaudul, mitte mõnes avalikumas kohas. Nyyd on juba nii palju aega möödas, et võib välja lobiseda...
17.03.10
Merendus
Merenduse teema murrab vägisi sisse, nagu pildiltki näha. Poeg ja pärija avaldas täna soovi plastiliinist purjekat voolida, sattus hoogu ja meisterdas valmis terve installatsiooni, kus on näha kaks sadamasilla ääres seisvat purjekat ja kadakate vahel kulgev tee, mida mööda on randa sõitnud roosa maanteemuhk. (Viimane oli tõepoolest minu esimene auto, millega ma kyll lubade puudumisel ise ei olegi sõitnud. Ostsime selle yhe mu kooliõe käest peale seda, kui ta sellega linnas vastu politseimaja seina oli sõitnud.)
Ise aga, arvates, et Smuulist on nyyd mõneks ajaks piisavalt öeldud, olen asjaolude tagantsundimise tõttu sukeldunud Ülo Tuuliku merekirjadesse, et neist mingit laiemat yldistust yritada välja pigistada. Kaks tyyrimeest Tüüri ja yks endine heeringalaeva radist Tüür, kellega nädalavahetusel sel teemal põgusa vestluse pidasin, olid kyll äärmiselt skeptilised nii ses osas, kas elust laeval on võimalik lugemiskõlblikku teksti toota, veel enam aga, kas selliste ponnistuste kohta on võimalik midagi kirjandusteaduslikku ytelda. Minule muidugi andis selline skeptilisus ainult täiendavat tahtmist tõestada, et kyll ma juba suudan kivist vee välja pigistada...!
Elame, näeme.
15.03.10
Tualismäe all
Murdevõistlusest on siin juba juttu olnud (vt Rihva Iisa tuhlivõtu teemalist sissekannet). Et töid polnud palju, aga nad kõik olid väga ägedad (no tegelikult on nii olnud kõik korrad, kui väga aus olla :). Pyhapäevasel võistluse lõpetamisel tuli veel välja, et yks Kase Vasseli eluloole lisatud värss, mida mina pidasin luuletuseks, on ka tegelikult laul. Pisut venepärase viisiga, aga ma kujutasin kohe elavalt ette, kui kena see ikka Matvere ja Tätte esituses võiks kõlada... Luuletuseks kõlbab ta muidugi ka. Pealegi on vähemalt riim põngerjas : angerjas eesti luules ilmselt kyll päris algupärane leidus.
Takuste pükstega poisike põngerjas,
kuidas ma mängisin Tualismäe all.
Liueldes ohtudest läbi kui angerjas
maailma ahmisin mõlemil käel.
Armsam mul teistest koht Tualismäe küngastel,
sinna ma jooksin, eal mahti ma sain.
Sõuda kord kaasa neil pilvede rüngastel,
teisel pool metsi ilm veetlev ja lai.
Metsade taga nüüd olen ma rännanud,
maailmas avaras astund mu jalg.
Tuult olen tallanud, tühjuses jännanud,
mälestus lapseeast ainus on veel.
Sooviksin uuesti takuste pükstega
joosta kui kunagi Tualismäe teel.
Kuulsus ja rikkus – ei ole neist ühtegi
mulle, mis asendaks kodused leed.
Takuste pükstega poisike põngerjas,
kuidas ma mängisin Tualismäe all.
Liueldes ohtudest läbi kui angerjas
maailma ahmisin mõlemil käel.
Armsam mul teistest koht Tualismäe küngastel,
sinna ma jooksin, eal mahti ma sain.
Sõuda kord kaasa neil pilvede rüngastel,
teisel pool metsi ilm veetlev ja lai.
Metsade taga nüüd olen ma rännanud,
maailmas avaras astund mu jalg.
Tuult olen tallanud, tühjuses jännanud,
mälestus lapseeast ainus on veel.
Sooviksin uuesti takuste pükstega
joosta kui kunagi Tualismäe teel.
Kuulsus ja rikkus – ei ole neist ühtegi
mulle, mis asendaks kodused leed.
14.03.10
Debora ja vennad
Jäin ninapidi sel määral Maie Debora-raamatusse kinni, et unustasin isegi pliidi siibri kinni panna! Aga vanad targad naised ikka kaaluvad ylesse enam-vähem kõik muud asjad maailmas, korstnasse lastud sooja sealhulgas. No näiteks selline väga täpne väljendus nagu "tahtmine olla iseendast ilusam" (loome)inimest takka sundiva jõu tähenduses.
Nagu Elo Lindsalu esitlusel ütles, on tegu vaata et põnevusjutuga (ehkki selliseid ma tavaliselt ei loe) ja põnev on lugeda tõepoolest ja tekst on väga tihe. Ei mingit uinamuinat, iga lause on kirja pandud selge mõtte ja eesmärgiga. Vastutus sõna ees selle kõige esinduslikumal kujul, nii Maie K. kui Debora V. esituses. Oskaks ise nii... Muidugi, kui kõik inimesed oma sõnaga sama hoolikalt ymber käiksid, oleks maailm ikka tunduvalt siledam paik ja sellest võiks olla kahju.
Illustratsiooniks sedakorda pildike yhest vanast Muhu vaibast, mille järgi maalitud kaanega karbi reedesele esitlusele muhulaste poolt Maiele tervituseks viisin (väga tuleb paralleeliks meelde, kuidas poolhull muhulane Vassiili Randmets peale sõda pealinna kultuuriheerostele kadakast kepikesi kinkimas käis %)
Nagu Elo Lindsalu esitlusel ütles, on tegu vaata et põnevusjutuga (ehkki selliseid ma tavaliselt ei loe) ja põnev on lugeda tõepoolest ja tekst on väga tihe. Ei mingit uinamuinat, iga lause on kirja pandud selge mõtte ja eesmärgiga. Vastutus sõna ees selle kõige esinduslikumal kujul, nii Maie K. kui Debora V. esituses. Oskaks ise nii... Muidugi, kui kõik inimesed oma sõnaga sama hoolikalt ymber käiksid, oleks maailm ikka tunduvalt siledam paik ja sellest võiks olla kahju.
Illustratsiooniks sedakorda pildike yhest vanast Muhu vaibast, mille järgi maalitud kaanega karbi reedesele esitlusele muhulaste poolt Maiele tervituseks viisin (väga tuleb paralleeliks meelde, kuidas poolhull muhulane Vassiili Randmets peale sõda pealinna kultuuriheerostele kadakast kepikesi kinkimas käis %)
12.03.10
Sotsiaalkriitika
Taaskord selgus täie tõsidusega, kuidas töötustaatus otsekui nimme annab põhjust "normaalsete" inimeste ees nöögitud saada. Sõitsin Kuressaarde, et osaleda giidikoolitusel ja seekaudu legaliseerida end kohaliku giidina (sest teen seda tööd aeg-ajalt ju niikuinii). Kursusest osavõtjate ette jagati aga sissejuhatuseks paberid, kus tuli ristikesega vastavas kastis ja allkirjaga tõendada, et osaleja 1) ei ole Töötukassas arvel ja 2) ei ole yhegi õppeasutuse hingekirjas. Kuna mina kumbagi kastikesse ristikest teha ei saanud, oligi jutt lyhike ja uksest välja käik. Kusjuures ette ei hoiatanud sellest piirangust mind ei kursuse korraldajad ega Töötukassa. Nojah, eks siis jäävad Saare maakond ja Eesti Vabariik jätkuvalt yhe legaalse giidi (ja tema tulumaksu) võrra vaesemaks. WTF.
Leevenduseks virutan nyyd aga siia otsa Linnuse Kaldma Paula 50 aastat tagasi kirjutatud sotsiaalkriitilise luuletuse. Ta on ka muudel, sealhulgas helgematel teemadel päris palju kirjutanud, aga avaldanud veel mitte. 90. eluaasta kandis on selleks minu meelest just see tagumine aeg.
Jõulud juba ukse ees,
mõttesse jääb mõni mees.
Kuidas küll seda märjukest
juua saaks päris vee eest.
Varsti ongi leitud nõu,
see ei käi ju üle jõu.
Pered tarvis läbi käia,
linnased siis veski viia
ja siis varsti õllekest
pruuli nii, et päris lust.
Saab siis mööda päev või kaks,
tuju muutub paremaks,
sest et õlu Uuelul
tõmbab ligi nii mis hull.
Istub terve kamp seal koos
mitu päeva joomahoos.
Kõigil tuju paistab hea,
olgugi, et haige pea.
Aga viimaks ometi agaramad arvavad:
„Ühekülgseks muutub see –
tarvis ette võtta tee,
mis viib teise külasse,
oma külast eemale.
Santsu sealt vast rohkem saab,
sest oled kui oinas Brasiiliast.“
Hommikul sa leiad end
nii kui läbikukkund vend.
Pea on haige, süda paha,
süüa küll ei enam taha.
Kui saaks kannu õlut veel,
siis vast oleks rõõmsam meel.
Lõpetuseks tahan ma
mehed, teile ütelda:
„Võta pits ja mõtle vähe –
nii see edasi ei lähe!“
Leevenduseks virutan nyyd aga siia otsa Linnuse Kaldma Paula 50 aastat tagasi kirjutatud sotsiaalkriitilise luuletuse. Ta on ka muudel, sealhulgas helgematel teemadel päris palju kirjutanud, aga avaldanud veel mitte. 90. eluaasta kandis on selleks minu meelest just see tagumine aeg.
Jõulud juba ukse ees,
mõttesse jääb mõni mees.
Kuidas küll seda märjukest
juua saaks päris vee eest.
Varsti ongi leitud nõu,
see ei käi ju üle jõu.
Pered tarvis läbi käia,
linnased siis veski viia
ja siis varsti õllekest
pruuli nii, et päris lust.
Saab siis mööda päev või kaks,
tuju muutub paremaks,
sest et õlu Uuelul
tõmbab ligi nii mis hull.
Istub terve kamp seal koos
mitu päeva joomahoos.
Kõigil tuju paistab hea,
olgugi, et haige pea.
Aga viimaks ometi agaramad arvavad:
„Ühekülgseks muutub see –
tarvis ette võtta tee,
mis viib teise külasse,
oma külast eemale.
Santsu sealt vast rohkem saab,
sest oled kui oinas Brasiiliast.“
Hommikul sa leiad end
nii kui läbikukkund vend.
Pea on haige, süda paha,
süüa küll ei enam taha.
Kui saaks kannu õlut veel,
siis vast oleks rõõmsam meel.
Lõpetuseks tahan ma
mehed, teile ütelda:
„Võta pits ja mõtle vähe –
nii see edasi ei lähe!“
09.03.10
Lalli ranna luulet
Jätkan Lalli ja Kesse teemadel. Yhest kyljest sellepärast, et Kesse on yks koht, mis mulle ikka hirmsasti meeldib, ja teisalt sellepärast, et kavatsen siia lehele nii otsekohe kui ka edaspidi järjekindlalt muhuluulet ylesse riputada. Täna siis kaks luuletust Lalli ranna kalurilt ja Lalli Uietoa (viimane maja enne sadamat paremat kätt) peremehelt Leonhard Pajustilt (s. 1925).
Selgitusteks lisan siia veel lutsu pildi (temast on luuletuses juttu) mapist Промиысловые рыбы СССР, Пищепромиздат 1949. Samuti seda, et Vat (kellest samuti luuletuses juttu), tegelikus elus Lehtmetsa Tähvena Vassel, oli oma hüüdnime saanud sellest, et peremärgi asemel oli ta oma kalapüügivarustusele lõiganud kolm tähte, VAT, mis on akronüüm nimest Vassili Andrei poeg Tustit.
Kesselaiu luuletusele pole midagi lisada. See on lihtsalt koht, kus elu on ilus.
Lalli rand
Ma tahan teile kõnelda
üht lugu Lalli rannast.
Kus kalamehel mõnel ka
on komme kiita ennast.
Seal kivi otsas kajakas,
kes lainte vahust tilgub.
Ja paistab Kesse majakas,
mis ainult öösel vilgub.
On valvamas seal sadamat
kolm kanget rannavahti.
Valvavad nad seda seal,
et värav ei jääks lahti.
Üks valjem neist on vana Vat,
ta vähe kanget sugu.
Ta nõuab: „Asi olgu jutt!“
ja ongi kogu lugu.
Ka teine vaht on kange küll,
kuid Vatist väetim sutsu.
Ta „peedi“ najal vali sell
ja nimeks Tiigrikutsu.
On kaptenhärral raske samm,
ei teda palju näegi.
Teda kutsutakse Vana Pomm,
tast rohkem me ei räägi.
Veel näha saab seal kalameest,
kes püüab aina lutse,
ja õigustab end paadi seest:
„See minu elukutse!“
Ja päris nelja silma all
ta sosistab sul sala:
„Seal taga, Lõpeallikal
ma püüdsin sada kala.“
On rannas ka üks mure must,
kes teeks küll ära sõidu?
Viiks tühja taara sadamast,
saaks juua purumuidu.
Kesse laid
Kes näinud on maailmas mitmeid maid,
seal soojadel randadel luusinud.
Kuid kaunim neist kõigist on Kesse laid,
ta kadakaväljad ja kuusikud.
Karm põhjamaa loodus ta randu on vormind,
jää kaldale kuhjanud rahnusid.
Kui tühjaks end puhuvad sügisetormid,
näed karidel murdlaineid vahuseid.
Kuid suvises kuumuses päikeselõõsas
ta külalist saarele meelitab.
Siis vaigune kuusik ja iga põõsas
sind pikemalt puhkama keelitab.
Kui saarele jõuad ja paadiga randud
sa tuulte eest varjatud abajas,
kus kaljune pank on varjama pandud
nii külalislahket sadamat.
Seal virvendav meri, täis päikesehelki,
nii mõnus ta voogudes supelda.
Ööhakul siis pugeda väiksesse telki
päevasest toimingust puhkama.
Nii mööduvad päevad ja saarelt sa lahkud,
siis tõotad sa endale kindlasti:
„Kui saatus mul helde ja tuleb uus puhkus,
siis tulen ma siia veel tagasi!“
Selgitusteks lisan siia veel lutsu pildi (temast on luuletuses juttu) mapist Промиысловые рыбы СССР, Пищепромиздат 1949. Samuti seda, et Vat (kellest samuti luuletuses juttu), tegelikus elus Lehtmetsa Tähvena Vassel, oli oma hüüdnime saanud sellest, et peremärgi asemel oli ta oma kalapüügivarustusele lõiganud kolm tähte, VAT, mis on akronüüm nimest Vassili Andrei poeg Tustit.
Kesselaiu luuletusele pole midagi lisada. See on lihtsalt koht, kus elu on ilus.
Lalli rand
Ma tahan teile kõnelda
üht lugu Lalli rannast.
Kus kalamehel mõnel ka
on komme kiita ennast.
Seal kivi otsas kajakas,
kes lainte vahust tilgub.
Ja paistab Kesse majakas,
mis ainult öösel vilgub.
On valvamas seal sadamat
kolm kanget rannavahti.
Valvavad nad seda seal,
et värav ei jääks lahti.
Üks valjem neist on vana Vat,
ta vähe kanget sugu.
Ta nõuab: „Asi olgu jutt!“
ja ongi kogu lugu.
Ka teine vaht on kange küll,
kuid Vatist väetim sutsu.
Ta „peedi“ najal vali sell
ja nimeks Tiigrikutsu.
On kaptenhärral raske samm,
ei teda palju näegi.
Teda kutsutakse Vana Pomm,
tast rohkem me ei räägi.
Veel näha saab seal kalameest,
kes püüab aina lutse,
ja õigustab end paadi seest:
„See minu elukutse!“
Ja päris nelja silma all
ta sosistab sul sala:
„Seal taga, Lõpeallikal
ma püüdsin sada kala.“
On rannas ka üks mure must,
kes teeks küll ära sõidu?
Viiks tühja taara sadamast,
saaks juua purumuidu.
Kesse laid
Kes näinud on maailmas mitmeid maid,
seal soojadel randadel luusinud.
Kuid kaunim neist kõigist on Kesse laid,
ta kadakaväljad ja kuusikud.
Karm põhjamaa loodus ta randu on vormind,
jää kaldale kuhjanud rahnusid.
Kui tühjaks end puhuvad sügisetormid,
näed karidel murdlaineid vahuseid.
Kuid suvises kuumuses päikeselõõsas
ta külalist saarele meelitab.
Siis vaigune kuusik ja iga põõsas
sind pikemalt puhkama keelitab.
Kui saarele jõuad ja paadiga randud
sa tuulte eest varjatud abajas,
kus kaljune pank on varjama pandud
nii külalislahket sadamat.
Seal virvendav meri, täis päikesehelki,
nii mõnus ta voogudes supelda.
Ööhakul siis pugeda väiksesse telki
päevasest toimingust puhkama.
Nii mööduvad päevad ja saarelt sa lahkud,
siis tõotad sa endale kindlasti:
„Kui saatus mul helde ja tuleb uus puhkus,
siis tulen ma siia veel tagasi!“
08.03.10
Kolmkymmend aastat armastust
Suusadessant Kesse oli yks kena asi tõesti, aitäh Kristiinale organiseerimast! Iseseisvalt poleks vist kyll läinud, ehkki ilm oli absolutno idealno, nagu ytlevad vanaisad Kusturica filmis "Must kass, valge kass", ja vahemaa Lallist Kesse yle mere alla 4 km.
Astusime sisse ka saarevahi majja. Olin varem seal õue peal käinud, seetõttu ei olnud ootused maja sisemusele tõtt-öelda just eriti kõrged. Aga seest oli maja täitsa kena puhas ja lakooniline. Saarevahi-proual oli yks pooleleolev raamatki aknalaual käeulatuses, niipalju ulatusin kiikama, et Vilde.
Mõned tunnid hiljem õnnestus mul TÜ raamatukogu pakutava internetipõhise kursuse "Erialainfo otsing" raames äsja omandatud teadmiste najal raamatu mitmesuguseid tõenäolisi parameetreid kombineerides tuvastada, mis teos see oli. "Eesti novellivara" sarjas ilmunud "Kolmkymmend aastat armastust", koostaja Elem Treier, Eesti Raamat 1983. Kursust muuseas pakutakse õigusteaduskonna ainena. Äkki võib minust veel detektiiv saada?
Astusime sisse ka saarevahi majja. Olin varem seal õue peal käinud, seetõttu ei olnud ootused maja sisemusele tõtt-öelda just eriti kõrged. Aga seest oli maja täitsa kena puhas ja lakooniline. Saarevahi-proual oli yks pooleleolev raamatki aknalaual käeulatuses, niipalju ulatusin kiikama, et Vilde.
Mõned tunnid hiljem õnnestus mul TÜ raamatukogu pakutava internetipõhise kursuse "Erialainfo otsing" raames äsja omandatud teadmiste najal raamatu mitmesuguseid tõenäolisi parameetreid kombineerides tuvastada, mis teos see oli. "Eesti novellivara" sarjas ilmunud "Kolmkymmend aastat armastust", koostaja Elem Treier, Eesti Raamat 1983. Kursust muuseas pakutakse õigusteaduskonna ainena. Äkki võib minust veel detektiiv saada?
05.03.10
Eiffeli torn
Astusin täna juhuslikult läbi Kilingi-Nõmme klubist, kus oli parasjagu veel viimaseid hetki näha näitus sealkandis viimasel ajal ise tehtud rahvariietest (oma Muhu-aineliste töödega osales ka muhulane Talvi Kivilaane kylast) ja sinnajuurde õpilaste rahvuslikel ainetel valminud joonistustest EW aastapäeva auks. Mulle meeldis väga pilt vöökirjalisest Eiffeli tornist. Vaat nii suurelt tulebki mõelda!
04.03.10
Lasteraamat
Kalevi kinkis meile lasteraamatu "Soulmates. Worlds apart", mis räägib Mehhiko koerast, kes adopteeritakse Yhendriikidesse. Postkolonialistlikule kirjandusuurimisele magus suutäis... :) Ilmselt pidi see mulle muidugi meelde tuletama, et peaksin loo autori Brooke Deely abikaasale ette kandma oma avantyyridest ketramise semiootika vallas (ehkki tegu on nyyd tehtud ja parandada pole siin enam miskit). Minu meelest on sellel raamatul siiski ka yks väga praktiline pluss: nimelt on selle viimasele lehele (sissepoole kaant) lisatud kõigi autorite (2 kirjutajat ja illustraator) näopildid ja lyhike tutvustus, kes nad on ja miks sellise raamatu kirjutasid.
Lapsed kohe vaatasid ja kysisid, et kes need tädid sellised on. Prillidega katoliku nunna kohta arvasid, et see on emme. Seletasin siis, see on hoopis nunn, kes joonistas need pildid, mis on raamatu kaane peal. Teised tädid kirjutasid jutu valmis. Laste teadlikkus mõistest "autor" suurenes kohe kindlasti. Arvan, et lasteraamatute puhul on raamatute varustamine selle tegijate piltidega täiesti õigustatud, samuti kiidan heaks selle info paigutamise raamatu sisusse. Naisautorite näopiltide kleepimist raamatukaanele myygiargumendiks stiilis "ma olen ilus, osta mu raamat!" pean seevastu pehmelt öeldes järeletegemist mitteväärivaks kombeks.
Lapsed kohe vaatasid ja kysisid, et kes need tädid sellised on. Prillidega katoliku nunna kohta arvasid, et see on emme. Seletasin siis, see on hoopis nunn, kes joonistas need pildid, mis on raamatu kaane peal. Teised tädid kirjutasid jutu valmis. Laste teadlikkus mõistest "autor" suurenes kohe kindlasti. Arvan, et lasteraamatute puhul on raamatute varustamine selle tegijate piltidega täiesti õigustatud, samuti kiidan heaks selle info paigutamise raamatu sisusse. Naisautorite näopiltide kleepimist raamatukaanele myygiargumendiks stiilis "ma olen ilus, osta mu raamat!" pean seevastu pehmelt öeldes järeletegemist mitteväärivaks kombeks.
02.03.10
Siiakala
Voat kui kena, kui vahest sõhuksi lilli tuuasse, mis enne yle andmist paberi sihest lahti koa võetse.
Tänase päeva suurim lugemiselamus - Kaldavana kirjutatud lood Väikese väina kaladest. No ma olen alati arvanud, et Kaldavana on väärt kirjanik, hoolimata sellest, et tema tuumakamad tööd on internetiavarustest eemaldatud, kuna Tiigrihyppe Tagaverele jõudes olla yks mees ennast kõrvade abil lendavas Niitzus liiaks ära tunnud. Aga käsikirjad ei põle ja internet ei hävi, vaid arhiveeritakse. Head lugemist! Pisikeseks maitsenäiteks lisan siia ka siia.
MERISIIG
Väike väin ja siiakala, kes neid jõuaks lahuta - nii tundusid asjalood olema veel poolsada aastat tagasi. Väinas Kõinastu-Koguva kandis ning Liivi lahe pool Kõrkvere piirkonnas paiknesid ühed olulisemad Väinamere, ehk isegi kogu Eesti ranniku siiakoelmud. Sügisel, kui siiad puhta kruusa- ja liivapõhjaga aladele kudema saabusid, toimus siin väga usin siiapüük, parimatel aastatel saadi väinast isegi veerand kogu Eesti siiasaakidest.
Need ajad on nüüdseks möödas. Koelmualade mudastumise ja omaaegse ülepüügi tõttu on kohalik siig väinast peaaegu kadunud, alguse hääbumisele pani tõenäoliselt Väinatammi ehitus juba üle sajandi tagasi. Praegu väinast sügisest kevadeni püütavad siiad on valdavalt pärit kaugemalt, näiteks Soome vetest. Väinas on nad toitumisrändel. Kuna siig igal aastal ei pruugi kudeda, siis leidub siin sageli ka hilissügisel kalu, kel mari ja niisk välja arenemata. Kudemisküpsed kalad on selleks ajaks juba oma sünnikohta – Soome rannikule või Pärnu jõkke rännanud.
Püütavad siiad on tavaliselt 35–55 cm pikad, 0,5-1,5 kg rasked. Aastal 1969 on Väikesest väinast saadud ka Eest rekordsiig – soomuskatte lõpuni 63 cm pikk ja 5,2 kg kaaluv kala.
Toiduks tarvitab merisiig peamiselt tigusid, karpe, kirpvähke, kakandeid ja teisi põhjaloomi; talve poole enam pisikalu, näiteks mudilaid. Kevadel jälitavad siiad kudevaid räimeparvi ja topivad end koetud marjast kurguni täis.
Siiapüük toimub võrkude ja mõrdadega, varem püüti siigu kevadel vihmaussidega söödetud ridaõngedega. Harva trehvab siiga ka jääalusel õngitsemisel. Kulinaarses mõttes on merisiig esmajoones soolakala, sobib aga ka suitsutamiseks, praadimiseks, küpsetamiseks ja veel mitmel muul viisil valmistamiseks. Aidaräästa alt võetud kuivat siig on üks hea tahe õllekõrvane.
Vanarahvas rääkinud:
„...äga paramad kala äi ole kut siiakala...”
„...siiakala kallis küll, aga ta üks puhas kala...”
„...kevadene siig ja sügisene piim o pere tütre süöma aeg...”
Labels:
digikultuur,
Kaldavana,
keskkonnaajalugu,
siig
28.02.10
EV92
Renee pääses ka pärast surma presidendi vastuvõtule...
Vt suuremalt
Vahel maailma koesse
ühtäkki tekib auk. Seekaudu
kaotsi läeb hingi,
keda me hoida ei märka.
Siis märkamatus teeb valu.
Ja hiljemalt nädala pärast
auk maailma koes
ei ole enam nii uus,
ta servad enam nii teravad.
Ta sarnaseid taevas on sadu.
Kes suudaks meelde jätta kõiki tähti?
Siis vaata vahel tema poole vähemalt.
Vt suuremalt
Vahel maailma koesse
ühtäkki tekib auk. Seekaudu
kaotsi läeb hingi,
keda me hoida ei märka.
Siis märkamatus teeb valu.
Ja hiljemalt nädala pärast
auk maailma koes
ei ole enam nii uus,
ta servad enam nii teravad.
Ta sarnaseid taevas on sadu.
Kes suudaks meelde jätta kõiki tähti?
Siis vaata vahel tema poole vähemalt.
25.02.10
Rihva Iisa tuhlivõtt
Muhu sellevoastane murdevõistlus teemal "Kanged muhulased" ei ole osavõtu poolest just yleliia tulemusrikas oln. Osalevad tööd selle eest aga - sa jutt! Panen yhe näite siia ylesse, tervitustega NATO õhuturbemissioonile!
Rihva Iisa tuhlivõtt
Lõetsa Matsil seda juttu
ikka teatud reakida,
kõik mis kipel tuhlivõtul
juhtus Rihva Iisaga.
Juhtus kõik see üsna ammu
teese ilmasõja lõppus viel.
Iisa põllal katsus rammu
tuhlistega õhtu iel.
Tuhli võtust selg oli loge,
jalad, käed viel liiate.
Hõbelindu taevas lendmas
nägi Iisa äkiste.
"Sie vist meite sugulane
Talinast või kuskilt muult"
ühmas mõtteselgelt Iisa...
Lehti langes sügispuult.
Madalast ja niitval lennul
lendis lindu hõbene.
Tiiva takka üle serva
viipas punalendur-mies.
Lehvitades kättki tõstis
üllalt perenaisele.
Ülalt tervitusi kostis
alla maale maisele.
"Püha Jeesus!" üidis Iisa,
"Oogid sugulane sie!"
Kus ta muidu ossand viipa'
taale taevast väetile.
Üidn viel: "Et mis sa rallid
nõnna meite taeva all!
Lange alla, kulla kallis,
aame juttu reasta all!"
Tea, kas kuulis? mõtles Iisa.
Justkud vastand taale ta,
kuigid kogu juttu püida
pole siiskid jõudnud ta.
Nii ta seisnud keset põldu,
tuhlikooku hoidnud pihk,
ainsad sõnad, mida kuulnud:
"Tervist koa, Raissa Rihvk!"
Kõik sie sündis imeäkki,
nagu nõia võluväel.
"Nagud taevast langeks tähti" -
mõtles Iisa omal käel.
"Jaa, sie olli täpselt nõnna,"
Iisa oma jutt olli sie.
Nägu kulutuli levis
teene reakis teesele.
Nüid siis seda lugu kuulda
võib koa kogu Muhumoa,
kõik, mis kipel tuhlivõtul
juhtus Rihva Iisaga.
Rihva Iisa tuhlivõtt
Lõetsa Matsil seda juttu
ikka teatud reakida,
kõik mis kipel tuhlivõtul
juhtus Rihva Iisaga.
Juhtus kõik see üsna ammu
teese ilmasõja lõppus viel.
Iisa põllal katsus rammu
tuhlistega õhtu iel.
Tuhli võtust selg oli loge,
jalad, käed viel liiate.
Hõbelindu taevas lendmas
nägi Iisa äkiste.
"Sie vist meite sugulane
Talinast või kuskilt muult"
ühmas mõtteselgelt Iisa...
Lehti langes sügispuult.
Madalast ja niitval lennul
lendis lindu hõbene.
Tiiva takka üle serva
viipas punalendur-mies.
Lehvitades kättki tõstis
üllalt perenaisele.
Ülalt tervitusi kostis
alla maale maisele.
"Püha Jeesus!" üidis Iisa,
"Oogid sugulane sie!"
Kus ta muidu ossand viipa'
taale taevast väetile.
Üidn viel: "Et mis sa rallid
nõnna meite taeva all!
Lange alla, kulla kallis,
aame juttu reasta all!"
Tea, kas kuulis? mõtles Iisa.
Justkud vastand taale ta,
kuigid kogu juttu püida
pole siiskid jõudnud ta.
Nii ta seisnud keset põldu,
tuhlikooku hoidnud pihk,
ainsad sõnad, mida kuulnud:
"Tervist koa, Raissa Rihvk!"
Kõik sie sündis imeäkki,
nagu nõia võluväel.
"Nagud taevast langeks tähti" -
mõtles Iisa omal käel.
"Jaa, sie olli täpselt nõnna,"
Iisa oma jutt olli sie.
Nägu kulutuli levis
teene reakis teesele.
Nüid siis seda lugu kuulda
võib koa kogu Muhumoa,
kõik, mis kipel tuhlivõtul
juhtus Rihva Iisaga.
24.02.10
Veljesto 90
Käisin Veljesto 90. juubelil. Lapsed ei jäänud haigeks. Mina ei jäänud haigeks. Ma ei jäänud hange kinni. Ma ei jäänud bussist maha. Buss ei sõitnud teelt välja. No mida veel on õnneks vaja! Pidu oli kena. Ettekanded olid head, esitlused olid head, sai hea ports tantsitud ja hea tykk maailma parandatud. Ann, keda ma pole oma kuus aastat näinud, hyyatas: „Aga sa oled ju täpselt samasugune!“ Mo meelest esinesid kõik kohalviibijad oma tuntud headuses. Anti tahtis kangesti laulda Ristikivi „Kalleid sõpru“. Mul oli mõningane kahtlus (ja õigustatud), et me ikka päris esinemiskypset duot ei moodusta, niisiis vedisin ta lihtsalt natuke nurga taha ja seal me selle laulu koos ära laulsime, veli Karl Konstantini ja kõigi teiste kalliste sõprade meenutuseks. Viis on „Clementine“ (poole aeglasemas tempos), sõnad on järgmised:
Täna õhtul, kallid sõbrad,
relvavennad, kui yks mees
löögem kokku käed ja kannud,
unustagem kõik, mis ees.
Esimesest klaasist saagu
vaikiv, vaikne mälestus.
Matkem maha kallid surnud,
lein ja hirm ja jälestus.
Teisest klaasist saagu soojus,
saagu hingelähedus.
Kadugu kõik keelepaelad,
häälerooste, kähedus.
Kolmandamast klaasist saagu
sydamele väravad,
saagu valgus, milles jälle
kodurannad säravad.
Aga laul kui pooleks murdub,
ingel mõõgaga on ees.
You are lost and gone forever,
dreadful sorry…
Täna õhtul, kallid sõbrad,
relvavennad, kui yks mees
löögem kokku käed ja kannud,
unustagem kõik, mis ees.
Esimesest klaasist saagu
vaikiv, vaikne mälestus.
Matkem maha kallid surnud,
lein ja hirm ja jälestus.
Teisest klaasist saagu soojus,
saagu hingelähedus.
Kadugu kõik keelepaelad,
häälerooste, kähedus.
Kolmandamast klaasist saagu
sydamele väravad,
saagu valgus, milles jälle
kodurannad säravad.
Aga laul kui pooleks murdub,
ingel mõõgaga on ees.
You are lost and gone forever,
dreadful sorry…
23.02.10
Kuidas karastus teras
Sissejuhatuseks, et kellelgi ei tekiks kahtlust minu isamaalises meelestatuses, väike sinimustvalge kodupildike, mille esitasin muuhulgas ka Muhu Noortekeskuse vastavasisulisele fotoaktsioonile.
Mis raamatuid aga selle kauni katuse all loetakse… „Tulemees“ on veel yks syita asi. Ja ega ta eriti hea raamat ikka ei olnud ka. Mis siis, et see polnud Hindil esimene raamat kirjutada, aga ei näita ta selle kunsti valdamist veel selles teoses sugugi ylesse. Tegelaskujud on välja arendamata, syžee logiseb ja katkeb suvalistes kohtades, peategelase suhteliselt kohtlast Venemaa-ihalust ja katlakytja-oskussõnavara on isegi minusuguse tolerantse lugeja jaoks natuke liiga palju.
Järgmise öökapiprojekti algus läheb aga ajas tagasi nii kolme kuu võrra, kui meil siin Muhus olid sihukesed natuke yle keskmise keerulised ajad. No ja siis ma kuulasin autoga sõites vene punki, et end vormis hoida. Гражданская Оборона nimelisel ansamblil on laul Как закалялась сталь. Ja kui ikka seda kysimust endale päevas kordade viisi taasesitada lasta, tekib viimaks paratamatult soov teada saada, kuidas see teras siis ikka õige tõesti karastus. Ämmal oli teos riiulis olemas, õigemini ootas kyll alles riiulisse panekut, nii oli mul mugav seda sealt ära näpsata. Jutt jookseb Ostrovskil igatahes ladusamalt kui Hindil.
Sellega seoses ka yks etymoloogiline tähelepanek – Felix Oinas kirjutab „Kalevipoja“ nime algupära taga ajades, et see tuleb sõnast „kale“, mis tähendab kõva, kondist, tugevat. No ja mis see за-кал-ять muud on kui kalestamine. Nii et tegelikult on see ikka puhta isamaaline lugemisvara, kasutab soome-ugri sõnatyvesid ja puha.
Mis raamatuid aga selle kauni katuse all loetakse… „Tulemees“ on veel yks syita asi. Ja ega ta eriti hea raamat ikka ei olnud ka. Mis siis, et see polnud Hindil esimene raamat kirjutada, aga ei näita ta selle kunsti valdamist veel selles teoses sugugi ylesse. Tegelaskujud on välja arendamata, syžee logiseb ja katkeb suvalistes kohtades, peategelase suhteliselt kohtlast Venemaa-ihalust ja katlakytja-oskussõnavara on isegi minusuguse tolerantse lugeja jaoks natuke liiga palju.
Järgmise öökapiprojekti algus läheb aga ajas tagasi nii kolme kuu võrra, kui meil siin Muhus olid sihukesed natuke yle keskmise keerulised ajad. No ja siis ma kuulasin autoga sõites vene punki, et end vormis hoida. Гражданская Оборона nimelisel ansamblil on laul Как закалялась сталь. Ja kui ikka seda kysimust endale päevas kordade viisi taasesitada lasta, tekib viimaks paratamatult soov teada saada, kuidas see teras siis ikka õige tõesti karastus. Ämmal oli teos riiulis olemas, õigemini ootas kyll alles riiulisse panekut, nii oli mul mugav seda sealt ära näpsata. Jutt jookseb Ostrovskil igatahes ladusamalt kui Hindil.
Sellega seoses ka yks etymoloogiline tähelepanek – Felix Oinas kirjutab „Kalevipoja“ nime algupära taga ajades, et see tuleb sõnast „kale“, mis tähendab kõva, kondist, tugevat. No ja mis see за-кал-ять muud on kui kalestamine. Nii et tegelikult on see ikka puhta isamaaline lugemisvara, kasutab soome-ugri sõnatyvesid ja puha.
20.02.10
Vares
Kuressaare Linnateatri „Varest“ käisin Orissaare kultuurimajas vaatamas. Mineva aasta lõpul tahtsin Kuressaarde minna, ostsin kaks piletitki ära, aga poliitilistel põhjustel jäi minemata. Seekord lendasin madalalt ja ostsin pileti alles samal päeval, kui oli silmaga näha, et lapsed õhtuks eriti haigeks ikka ei jõua jääda. Poliitika on ka nyyd möödas, nii et sealt takistusi ette näha ei olnud. Ja ostsin yhe pileti, ainult enda jaoks, ehkki alati olen varem ostnud kaks, et huvitavam oleks. Ja alati on olnud lõpuks ilge häda selle teise pileti mehelepanekuga.
Orissaare kultuurimaja on sihuke stalinistlik ehitis ja lavaeesriiet seal ka ei ole, aga mo meelest pole see kunagi teatrielamuse saamist seganud. Näiteks Kiviräha „Aabitsa kukke“ käisin ka Orissaares vaatamas, ja väga hea oli. „Vares“ nii hea ei olnud. Pigem ikka rahvateater kui teater. Niikaua kui nalja tehti, oli kõik tore, aga nendes kohtades, kus oleks pidanud hinge kinni hoidma, läks deklameerimiseks. Eriti ma mõtlen neid lindude tapmisega seotud monolooge. Ja tegelikult see kõige esimene luigetapmise seletus oleks võinud yldse ära jääda – sellist asja ei seletata mitu korda ja valju häälega, eriti mingile suvalisele varesele. Väike umbusk ja distants nonni suhtes võiks ju sissejuhatuseks ikka olla! Selle asemel oleks võinud hoopis „poiste elu“ kohta paar lauset ytelda või midagi.
Nojah, kyll ma juba teaks, kuidas õigesti tuleks teha! Aga seda tunnet olen ma Kuressaare Linnateatri etenduste puhul paraku varemgi tundnud.
Lilli sai etenduse lõpus ainult Piret Rauk, sest ta on Orissaarest pärit, aga mo meelest oleks vähemalt Mardu osatäitjale kah ikka paar lilleoksa ära kulunud.
Pildil on peale varese (raamatu sees) veel yksik lind mere kohal ja kollektiiv tuhkapäevakärbseid.
Orissaare kultuurimaja on sihuke stalinistlik ehitis ja lavaeesriiet seal ka ei ole, aga mo meelest pole see kunagi teatrielamuse saamist seganud. Näiteks Kiviräha „Aabitsa kukke“ käisin ka Orissaares vaatamas, ja väga hea oli. „Vares“ nii hea ei olnud. Pigem ikka rahvateater kui teater. Niikaua kui nalja tehti, oli kõik tore, aga nendes kohtades, kus oleks pidanud hinge kinni hoidma, läks deklameerimiseks. Eriti ma mõtlen neid lindude tapmisega seotud monolooge. Ja tegelikult see kõige esimene luigetapmise seletus oleks võinud yldse ära jääda – sellist asja ei seletata mitu korda ja valju häälega, eriti mingile suvalisele varesele. Väike umbusk ja distants nonni suhtes võiks ju sissejuhatuseks ikka olla! Selle asemel oleks võinud hoopis „poiste elu“ kohta paar lauset ytelda või midagi.
Nojah, kyll ma juba teaks, kuidas õigesti tuleks teha! Aga seda tunnet olen ma Kuressaare Linnateatri etenduste puhul paraku varemgi tundnud.
Lilli sai etenduse lõpus ainult Piret Rauk, sest ta on Orissaarest pärit, aga mo meelest oleks vähemalt Mardu osatäitjale kah ikka paar lilleoksa ära kulunud.
Pildil on peale varese (raamatu sees) veel yksik lind mere kohal ja kollektiiv tuhkapäevakärbseid.
18.02.10
Smuul
Kuna täna on Juhan Smuuli synnipäev, jäävad teiseks korraks muljed nii eilasest Tuuliku/Lennuki/Kuressaare Linnateatri "Varese" etendusest kui ka Hindi "Tulemehest". Kahtlaselt saareline aines niiehknii. Muidugi, kunagi noomis yks kena Muhu-kooli-vend mind selle eest, et kuidas ma tahan midagi kirjanduse kohta arvata, kui ise pole isegi kõiki Uustulndi "Tuulte tallermaa" osi läbi lugenud. Teine samateemaline ärevakstegev asjaolu selgus esmaspäeval, tagasiteel linnast töötuks registreerimast, kui autos viibinud isikutest koosnev juhuslik valim muhulasi oli 3/4 ulatuses lugenud "Musta pori näkku" ja mina olin ainus, kes ei olnud... Töötukassa järjekorras istutud aeg aitas muidugi tublisti kaasa "Tulemehe" läbilugemisele, ka atmosfäär oli sobiv.
Aga mitte Aadul pole täna synnipäev. Tervituseks Juhanile muhuluuletaja Irma Järvesalu kirjutatud salm ja pilt talvisest monumendist Andruse veski taustal.
JUHANILE
Kasvab vetikaid paadikiiludel,
iseenesest läbi ja külge.
Sinus Koguva kauge ookean,
Suur väin ja kõik tema hülged.
Merenukrust Sa põed
ja varvastes külade tolmu.
Tooma räästaaluses veel
miskit igavest kaigub ja hõljub.
Lumes humal ehk kergitab
end pilvedekõrguse ligi.
Juhan mäe peal, koduse taeva all
temas mere ja Muhumaa vägi.
Jah, ja Muhu Muuseum, Juhani maine ja vaimne kodu... Juhani "karakterid" tegutsevad siin ikka edasi, tee või tina. Algul ristiisa Mihkel Muhu monoloogidest, siis hingeline yliõpilasneiu Sõgedate kylast ("Õhtu Nekrassoviga"), siis Mare Tüürimees, ja nyyd on siis koitnud Kohviveski tähetund.
Aga mitte Aadul pole täna synnipäev. Tervituseks Juhanile muhuluuletaja Irma Järvesalu kirjutatud salm ja pilt talvisest monumendist Andruse veski taustal.
JUHANILE
Kasvab vetikaid paadikiiludel,
iseenesest läbi ja külge.
Sinus Koguva kauge ookean,
Suur väin ja kõik tema hülged.
Merenukrust Sa põed
ja varvastes külade tolmu.
Tooma räästaaluses veel
miskit igavest kaigub ja hõljub.
Lumes humal ehk kergitab
end pilvedekõrguse ligi.
Juhan mäe peal, koduse taeva all
temas mere ja Muhumaa vägi.
Jah, ja Muhu Muuseum, Juhani maine ja vaimne kodu... Juhani "karakterid" tegutsevad siin ikka edasi, tee või tina. Algul ristiisa Mihkel Muhu monoloogidest, siis hingeline yliõpilasneiu Sõgedate kylast ("Õhtu Nekrassoviga"), siis Mare Tüürimees, ja nyyd on siis koitnud Kohviveski tähetund.
15.02.10
Kiisulaul
Kui juba rottidest juttu oli (eelmises postituses), olgu täna tasakaaluks kasside kord. Pildil on meie Pennu ja saatetekstiks on naabrinaise luuletus tema sõbrannast.
KIISULAUL
Hopsti!
Kes tuli?
Mitsu,
õuelõhnane, külm ja märg
Küsib, kurrr-palun,
kas leiduks mulle üks särrrg?
Ise rohekas-kavalal pilgul
piidlemas ahjuäärt
pikk pai ja tubane soojus
see on küll nurrumist väärt
Unes näha võid hiirterodu
veelgi parem on kindel kodu.
KIISULAUL
Hopsti!
Kes tuli?
Mitsu,
õuelõhnane, külm ja märg
Küsib, kurrr-palun,
kas leiduks mulle üks särrrg?
Ise rohekas-kavalal pilgul
piidlemas ahjuäärt
pikk pai ja tubane soojus
see on küll nurrumist väärt
Unes näha võid hiirterodu
veelgi parem on kindel kodu.
Tellimine:
Postitused (Atom)