Jaanipäeva tõttu jäi juuni siin vahele. Aga juuli esimesil päevil oli Hellamaa raamatukogu "Hobulausuja" maha kandnud, nii et avanes soodus võimalus täiendada end noorpõlve tüvitekstide alal (tüviteksti definitsioon mäletatavasti: kõik teavad, keegi pole lugend).
Mis seal ütelda, melodraamat on ikka rohkem kui zoosemiootikat. Pluss kindel pastoraalne usk, et törts maaõhku ja korralik kepp lahendavad kõik linnanaiste probleemid. Mõte, et loomad tunnetavad inimese ebakindlust, on muidugi korduvalt empiiriliselt järele proovitud. Võib-olla saab sellega seletada isegi teose lõpplahendust, kus inimene kasutab metsikut hobust enesetapuvahendina. Aga see agentsuse küsimus liikidevahelises suhtluses jääb ikka püsti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar