Kolm yksiklast

Sattusin Suurde linna ja Suurde raamatupoodi ja enne kui ma asjast õieti arugi sain, oli pääsuke koos mõne vähema seltsilisega taskust minema lipsanud ja mina lahkusin poest yhe ebavajaliku trykise, kahe yhiku Teaduse ja kahe yhiku Ilukirjandusega. Yks neist siis "Kolm yksiklast", mida poes tykk aega sihipäraselt otsisin ega leidnud; viimaks nägin yhteainsat vedelemas lapiti kõige alumisel riiulil, tolmutordid serva vahel; ilmselt oli tegu riiuli alla kukkunud ja sedakaudu ainult puhtjuhuslikult veel alles olnud eksemplariga.
Sommeri Lauril tuleb see teiste peades ringi kondamine väga hästi välja. Isegi ainult lugedes võib seda va empaatia asja tema käest ysna palju juurde õppida. Nick Drake'i lugu oli kõige põnevam lugeda, vbl sellepärast, et veetsin yhe oma varajase muuseumisuve vabad ööd Juhan Smuuli suvises töökambris kassetmakilt Drake'i lugusid käiates ja sealt kolmandale osapoolele midagi tõlkida yritades. Ega see mingeid väljapaistvaid tulemusi eriti ei annud, aga vähemalt suur jagu laulusõnu jäi pähe. Käimasoleva hooaja & olukorraga sobib hästi nt "Time of No Reply".

Kanarbikun6mm

Seoses Thomas Hardy majamuuseumi ja kanarbikunõmme kylastamisega tekkisid mul syymepiinad, et ma talt midagi korralikult lugenud pole (mõnda asja ainult sisse vaadanud või seltskondlikult yle õla kiiganud, kui keegi teine loeb). Kohalik haruraamatukogu pakkus D´Urberville'ide Tessi, selle ka võtsin. Viimaks lugesin eila öösi läbi. Väga huvitav oli seal suur valguse (fotosfääri) kirjelduste osakaal; lugu ise ja sellele lisatud moraliseerivad passaažid mind sellevõrra vaimustada ei suutnud. Lõppu lugedes tekkis kyll intensiivne seos Tammsaarega (Indrek lahkub koos uue puhta naisega Vargamäelt), aga kui seda skeemi lähemalt vaadata, siis oleks nagu pea- ja kõrvaltegelased ära vahetatud: Tess ja Alec on nagu Karin ja Rönee (viimane kyll mitte nii saatanlik) ja Angel oleks siis vastavalt Indrek. Vaat kus võrdlev kirjandusteadus, eksole.

Puhtad tänavad

Tehtud! Dramatiseering "Puhtad tänavad" Urmas Nemvaltsi lasteraamatu "Väikeste meeste jutud" järgi on olemas. Nyyd jääb veel yle leida, kes selle ette kannavad. Publik on juba sundkorras paika pandud (no isadepäev on lähenemas, eksole). Yhest kyljest see raamat mulle yldse ei meeldi, sest fetišeerib täiega tehismaailma. Loodust leidub tekstis ainult tee-ehituselt eemaldatavate puujuurte kujul ja piltidel paari linnukese jagu (no okei, teen liiga & liialdan: viimases jutus on pildil metsaserv ja põder kah). Samas, "Puhaste tänavate" juurde käivatel piltidel on ysna äratuntavalt kujutatud Tartut ja Gildi tänavat, sealhulgas yhte kangialust, mille kaudu ma mõned head aastad tudengipõlves lausa iga päev edasi-tagasi saalisin. Vaat kus nostalgia sunnib põhimõtteid murdma. Noh ja tegelt tunnen ma olukorras, kus teine laps on waldorf-mänguryhmas, salaja ikka natuke ka patust rõõmu sellele vastukaaluks tehnikaga tegelemisest.

Issanda loomaaed

Ykspäev surus Mann mulle pimedas koridoris mööda tuhisedes pihku värske yllitise TY kirjastuselt (ja ilmselt ka yhe viimastest selle asutise väljaannetest), Fanny de Siversi "Jumala loomaaed - tuttav tundmatu maailm", kus sõts otsib Piiblist kirjakohti, kus oleks yteldud, et loomad on inimesega samaväärne Loodu (tema kasutab sõna "loomingu") osa. Ja leiab ka, ja mitte vähe. Ega seda ymber jutustada ei saa, peab ikka ise lugema, kes tahab. Soovitan.

Ird, K.

Katkestan pikaleveninud vaikuse karjega "Ird, K!" Kevadel jäi minemata, mõtlesin, et jääbki Smuuli kompanjon ja võitluskaaslane teatripeeglist piilumata, aga nyyd ilmnesid sellised lisavõimalused. Ja hea on. Ilmselgelt oli lavastus parem kui Smuuli esseekene "Kaarel Ird, nagu ma teda tundsin". Nyansse oli ikka palju. Näiteks või see koristajate kaudu visualiseeritud kontrolli-fenomen: noor Ird tahtis ja suutis kontrollida ilmselt kõike oma haldusalas, koristajate harjaliigutusi sealhugas. Stseen, kus koristajad juba niisama jolberdavad ja nalja teevad, viitab mh ka sellele, et Ird ei jaksa enam kõike kontrollida. Kuni selleni välja, et ta viimaks ei kontrolli enam ka iseennast. Näitlikustati mu meelest ka seda, et ainult autokommunikatsiooniga piirdumine ei ole mingil moel tervislik. Ja Irdi haiglasse/taevassesõit oli sihuke terviklik 3D elamus. Mina kaasasõitjana jäin igati rahule.
Samuti taipasin ma viimaks, miks yks emme sealt Roosikese mänguryhmast mulle nii tuttav ette tuleb. Ei, ta ei ole ylikoolis eesti filoloogiat õppinud, nagu ma kahtlustasin...

Naesterahwa mörtsuka selts

...Ta wöttis kindlat nöu ja wandus, köik meesterahwa suggu ello aea tagga kiusata ja neid hästi pinata. Ta müüs köik warrandust ärra, jättis omma kasso kohta ja wannemate maea ja läks pakso metsa ja orgudesse ellama, ja olli kindlat nöu wötnud, ialgi ennam öppetud innimeste sekka taggasipöörda, üks mörtsukas ja röwel tahtis ta olla ja jäda, et köiksuggu kurja meesterahwa suggule tehha ja kedda ta nüüd hirmus wihkas; sedda pahha kurjaga nende kätte maksa, ja temma teggi ka sedda. Iggalt poolt korjas ta kergemelega, kurjad ja sandid tüdrukud ehk naesed ommale setsiks ja abbiks, nenda et ta pea üks seltskond 600 hinge, naisa ja tüdrukuid, kokkokoggus, kes temmale köik truudust wandusid: kaugel ümberringi mehhi ja poissa ja köik meestesuggu taggakiusata, risuda ja hukkata...

"Josewa Antonette Bilgi, üks naesterahwa mörtsuka seltsi allustaja Ungarimaal, ja selle seltsi, 600 tüdrukut ja naest, hirmsad mörtsuka teud, nenda ka nende 12 liigjulge hukkatuse tö ühhe möldri maeas, peamörtsuka ja köige teiste wangiwötmine, kohtuotsused ja ärrahukkamine. Üks hirmus luggu uel aeal, mis weel ialgi selle wisi peal polle sündinud." J. Wänjas R. Tallinnas 1865. Trükkitud J.H. Gresseli kirjadega.

Vaat nii karme raamatuid loen!

Digitaalne kultuuripärand

Veel pool aastat tagasi olin kindel, et minul ja digitaalsel kultuuripärandil ei ole yksteisele midagi ytelda. Tänane reaalsus on see, et ma esinen blogieksperdina, valutan sydant e-kirjade edasise saatuse pärast, vilgun kaudu digitaalse säilitamise koolitusi ja peale kolmandat klaasi veini suudan sundimatult kõneleda emuleerimisest ja XML-kapslitest. Ja kirjutan digitaalse kultuuripärandi pikaajalise säilitamise teemalisi luuletusi.

Ootame kymme aastat.
Siis on näha, mis saab.
Kas meil on failid alles.
Kas neid ka lahti saab.

Ootame kymme aastat.
Siis on meil uuem aeg.
Kellel on silmad, see vaatab.
Kellel on keel, see loeb.

Rääkivad kivid

Juhtus nii, et saatuse tahtel sai koguni kaks päeva järjest kreisilinnas kultuurat ammutamas käidud. Saatuse osa mängis siin taaskord Triin, kes kontserdil juhtus kysima, et kas ma muhulastest kõnelevat teatritykki ikka olen vaatamas käinud. Ei olnud muidugi. No paar kiiremat liigutust ja piletid viimasele etendusele olidki käes.
Kolmest Kuressaare Linnateatri suvelavastusest, mida ma Sadamaaidas vaatamas olen käinud, oli see kõige lahjem. "Reigi õpetaja" oli päris hea, "Igavesel kaptenil" oli ka mingi väike paralleelreaalsus sees, aga käesolev oli ikka suhteliselt sirgjooneline nali ilma suurema allteksti või katarsise võimaldamiseta. Ma arvan, et nad võiks edaspidi pigem ikka klassikaliste draamatekstidega õnne & jõudu katsuda. Aga või see minu ytelda.
Triinu reklaam, et on väga rahvaehtne, pidas muidugi paika. Ehkki, kui juba muhulastega tegu, siis võiks ju ka teadmiseks võtta, et Riste nime tuleb hääldada kolmandas vältes. Noh, mina muidugi ka yleinterpreteerisin ilmselt väga mitmeidki episoode oma volikoguliikme ja kylaeluaktivisti teadmistepagasi otsast. Tuli tuttav ette kyll. Yhesõnaga, ikooniline referents oli olemas, aga symboli aspekt domineerima ei hakanud.


See kivi ei kõnele miskit. On hoopis vagusi Suures väinas. Nimi on Odrakivi, sest sinna otsa oli yks odralastiga laev ennast puruks sõitnud kunagi.

Tuulevaikne öö

Käisin koos käkkidega kontserdil. Muusika ei ole kyll otseselt minu rida, aga kuna Tätte laulusõnad on ka luuleraamatu kujul mimikrit teinud, siis paar sõnakest siiski. Neid võiks võrrelda sihukeste kenade lihvitud klaashelmestega, lihtsad yle lugeda ja kenad kaela panna. Mis pärismaalastel muud vajagi.
Kontsert ise oli nagu mingi sihuke rohujuure tasandil rahva yhendamise yritus. Õigemini, rahvas oli juba ise yhinenud, tund aega enne kontserdi algust toimus liiklus kreisilinnas ainult yhes suunas, lossihoovi poole.
Kylitasin murul ja vaatasin enda ymber ringi. Väikevenna sõber. Venna teise sõbra ema. Kooliõde. Kooliõde, kes elab Soomes. Vana pinginaaber oma mehega. Tuttav bussijuht, kes Tallinna vahet sõidab. Ehitaja, kes meile rihalseväravad tegi. Koolivend. Volikogu liige. Veterinaarameti ametnik. Maavalitsuse nõunik. Endine naabrimees. Keeleteadlane. Teise kyla tibid. Kusjuures keegi neist ei olnud ennast meelega minu vaateulatusse sättinud ega teadnud ilmselt ka, et ma neid sedasi salaja vahin. Näiteks Mari näol pysis kogu kontserdi aja permanentne naeratus.
Kõik oli väga sõbralik. Suuri sõnu ei tehtud. Ainult Matverele ei antud eriti kõneaega ja seetõttu jäi tsipake puudu tervendavast irooniast.
Käkkidele meeldisid kõige rohkem „see laul, mida Paul laulab“ („Miljuneer“) ja „meereelee ma teel või randa“. Igal juhul said nad oma elamuse kätte ja nägid ära, et laias maailmas osatakse samu laule, mida me kodus isekeskis laulame.


Joonis 2. Kuidas tappa luulet.

Statistika

Minu abikaasa armastab statistikat. Ka oma armastust minu vastu väljendab ta statistika abil. Mina omakorda väljendan oma armastust tema vastu seeläbi, et selle statistika siia ylesse panen. Graafik kujutab käesoleva blogi postituste arvu dynaamikat ajateljel. Postituste kvaliteedi kohta ei ytle statistika siiski midagi...