Heeringate auks

Kuna allpool järgneb tõenäoliselt yks vähem tuntud tekste eesti luuleloos, lubatagu väike saatesõna. 1932. aastal moodustati OÜ Kalandus, mis sõitis viikingite eeskujul viiel laeval Maailma Otsa, Islandi põhjarannikule heeringaid pyydma, pardal teiste hulgas kaks tolli-inspektorit, kes pidid valvama selle yle, et heeringad saavutatakse Eesti territooriumiks loetavatele laevadele pyydmise, mitte ostu teel. Ilmselt tekkisid Eesti ametnikel mingil hetkel siiski sihelmised kõhkuseld selles osas, kust jookseb Eesti piir, ja kodusadamasse tagasipöördumisel ei oodanud kangeid merehulguste isandaid mitte aupaugud (nagu tervitati oma heeringapyydjaid Soomes), vaid tollimaksunõue.

Heeringate auks.

Ma tunnen, nüüd vist teisiti ei lähe,
kui seekord keegi peab kandma hoolt
ja looma tuju, mida on nii vähe:
aupaugud olgu siis ka minu poolt.

Kui veider, piduliku pilgu ajal
võib siiski juhtuda nii kurba tõtt,
et kuningheeringale meie rajal
sai osaks hoopis leige vastuvõtt.

Ei kõmakaid, ei tervituste vilet,
just nagu poleks meie asi see.
Kui tahad maale, näita tollipilet;
või mere poole ette võta tee.

Kas pole sellest unistatud ammu,
kuis ise heeringa saaks võrgusse.
Eks nõndapea, kui keegi astub sammu,
ta saadetakse soojalt põrgusse.

Näib nii, et kroonule teeb viha juba
üks kaugemere kalapüügi sõit,
seepärast oma õnnistust ei luba
ta ettevõttele, kust paistab võit.

Näib nii, et sügavamast veest ei tohi
me miskit laevalaele vinnata.
Ja selle vastu tolli peal on rohi;
niisugust tegevust ei hinnata.

Peaks kihutama heeringate parved
eel püüki Telliskopli lahte vist.
Siis selged oleksid ka tolliarved,
ei tuleks saagi pärast vaidlemist.

On maksustuses uhke nimi süüdi,
võiks heering kanda tiitlit – vana silk.
Meil soome räimi tollivabalt müüdi;
nii muutuks lugu selgeks silmapilk.

Eks jäägu kõik, mis juhtus sellel alal!
Ma kahurid nüüd pidulikult laen
ja saluteerin meestele, kes kalal,
et jahtuks kibedus ning vajuks vaen.

Sainto di Mare

Võitmatu padi. [Pillow the Invincible.]

Taas on sygis ja sekt peab oma aastasabatit. Mingil määral on nõme, et eestlased yksteisele puuinglise keeli esinevad ja vastastikku diskussiooni peavad (OK, umbes kolmandik osalejatest ei ole eestikeelsed, aga ikkagi on sihuke enesekolonisatsiooni maik man), aga eks muidugi alati on võimalus vigisemise asemel iva leidmisele keskenduda.
Tänase päeva ivaks oli padi. Vilunud kodukultuuri-uurija rääkis sellest, kuidas 1930., 1960. ja 1990. aastatel (miskipärast nimetas ta neid „murranguaegadeks“, eh?) on eestlastesse järjekindlalt yritatud modernismust istutada, aga võitlus patjade ja kitšiga ei ole ikka vilja kannud.
Tuli tuttav ette. Võitlus agraarse padjaga (või mistahes pehme esemega) on Kiviräha loomingu yks leitmotiive. „Limpa ja mereröövlite“ alguses on syndmusi käivitav padi puhta kurjuse kehastus. Samas on ta ema lõhnaõli abil hästi kamuflaažitud. See lõhnab modernse dekadentsi järele.
Patjade rutiinne kasvatamine on eksplitsiitselt seotud patriarhaalse talueluga: Unemaa padjakasvandust peab Une-Mati, mõnus joviaalne meesfarmer. Lahkelt seletab ta lastele, et isased padjad lähevad myyki ja avalikkusse, emaste osaks on reproduktsioon.
Peategelasest padi rikneb ja läheb kurjaks seetõttu, et kass on talle peale pissinud (tõe avaldab yks vanadest naissoost linadest) – seos talupojatarkusega on ilmne: sihandese looma koht ei ole toas! Ainult modernist ja vurle laseb kassi tuppa patjadele aelema.
Padja maandamiseks tuleb tema sees olevad naturaalsed suled vahetada synteetilise porolooni vastu; magamisfunktsioon istumisfunktsiooni vastu (varem on tekstis korduvalt rõhutatud, et padi on magamiseks, mitte peal persetamiseks). Padjale osaks saav karistus seisneb selles, et ta tuuakse intiimsfäärist välja kööki, degradeeritakse abivahendi rolli, muudetakse modernistlikult instrumentaalseks. Aga ta jääb siiski padjaks! Mingid modernismi trikid teda ei murra!

Eino Leino

Diplomaatiliste suhete viljelemine Euroopa kirjanikemuuseumide esindajatega tõi kaasa ka mõningaid kingitusi. See soome huumor on ikka karm.

Insuldiaabits

Eelmine nädal sisaldas mitmeid kõrvalepõikeid harjumuspärasest rutiinist, sealhulgas poolt tundi vaba aega keset päeva, mis tabas mind kaubamaja lähistel. Ma vist olen ikka ihne, sest praktiliselt kogu oma raamatukogu olen komplekteerinud allahindluste, jäägimyykide ja raamatukogudest välja arvatud raamatute baasil. Sedakorda siis leidsin vana kaubamaja raamatuosakonnast Jill Bolte Taylori My stroke of insight eestikeelse tõlke. Eks meie peres oleks seda raamatut juba 2002. aastal tarvis läinud, aga abiks praegugi. Yleyldse, soovitan lugeda ka nendel, kellel isiklikku põhjust pole. Kirjutatud on ameerikalikult lihtsalt ja lobedalt, aga samas ka väga selgelt ja asjalikult. Puhta meelega. Eestikeelse pealkirja, nagu ka tõlke suhtes yldiselt on mul mitmeid pretensioone, samuti taunin ma korrektuuri lugemise pealt kokku hoidmist, iseäranis olukorras, kus teksti sisu keskseks märksõnaks on lugupidamine.
Lyhidalt: "Tahtsin, et arstid keskenduksid pigem sellele, kuidas mu aju töötab, kui sellele, kas see töötab nende kriteeriumide ja ajanormide järgi. Teadsin endiselt tohutult palju informatsiooni ning mul tuli lihtsalt välja nuputada, kuidas sellele uuesti ligi pääseda."
Või teine mõttetera (mis, ma loodan, ei ole (c)-ga kaetud, aga esitan siiski igaks juhuks oma maakeelse (c)-ta versiooni): "Võta vastutus energia eest, mida sa endaga ruumi kaasa tood."

Lehed laual ja laua all

Siin kuuldus nurinat mõningatelt esteetidelt, et eelmise pildi õunu kandev rest olnud kole. Täiesti tavaline nõuderest, lihtsalt neid ei toodeta tänapäeval enam igale maitsele, tõsi ta on. Ma ei tea, kus moodsad inimesed oma pestud nõusid hoiavad. Nõudepesumasinas? No igatahes tasakaalusatva ilupildina katsetagem siis kimbukese värviliste sygislehtedega.
Köögilaual valitseb täpselt samasugune pilt kui mineva aasta maikuus - loodetavasti siiski seekordse käsikirjaga läheb paremini ja ta ilmub ikka korraliku raamatu, mitte kammköites omakirjastusväljaandena... (Kusjuures, DIGARis on ylal mingi poolpidune versioon, mille puhul mul on hea meel näha, et minu nime seal näha ei ole :)

Juutuub

Eelmisel nädalavahetusel kogesin jälle uusi hämmastavaid kultuurinähtusi. Tuleb välja, et juutuub ei ole ainuyksi teismeliste ja igaveste adoleskentide eluasendusvahend, nagu ma seni arvasin, vaid ka sygavas täiseas ja praktilised maainimesed ei pea paljuks teiste omasugustega koos arvuti ette maha istuda (laivis, eksole, mitte fb-s!) ja oma lemmikklippe jagada. Näiteks peaasjalikult zoosemiootilist analyysimaterjali pakkuv lugu karust, jänesest ja hundist või siis yldsemiootiline näide sellest, kuidas faatilised kõneaktid on kommunikatsiooni aluseks.

Luhtatulek

Osalesin täna kirjandusyritusel - või vähemalt osaliselt osalesin, ma arvan. Kirjanduse Majas oli välja kuulutatud kultusautor Heinsaare tähtteose uustryki ja tema kohta kirjutatud koguteose esmatryki esitlus. Töökas zoosemiootikute esindus jäi tulemisega pisut hilja peale ja nii sattusid meile juba ylikooli raamatukogu ees vastu isandad Pilv & Tomberg, kes hoiatasid, et pole mõtet minna. Me ikka läksime. Tõesti ei mahtunud. Inimeste saba oli uksest väljas. Mehis, Juka Käärmann ja Kalev Kudu seisid mõnevõrra kohmetutena esiku kaugemas nurgas. "Tundub, et yritus hakkab luhta minema," pomises Mehis.
Meenutasin, et peale magistritöö kaitsmist otsustasime Pehlakaga minna mõnele loodusobjektile vastavalt sellele, kas kaitsmine läheb rappa, metsa või luhta. Tänu oponent Ene-Reedale sai asi kyll kaitstud, aga luhta me läksime. Ilusamat asja kui neppide laul luhas pole mina oma elus kuulnud.

Teateid loomariigist

Otsisin hoopis muud asja, aga kui 1893. aasta Eesti Rahwa Kasulise Kalendri sabas hakkas silma lugu "Elajad ja muusika", siis ei saanud muidu, kui pidin sellele ikka pilgu peale heitma. Täitsa tore lugemine, paar valitud katkendit:

***
Ka rottidel on oma jagu arusaamist muusikast, sest nemad õpiwad – nagu katsed tõendawad – üsna kergeste ja kenaste takti järele reas tantsima. Et hiired muusikat armastawad, on tuttaw, mõnikord lähewad nad muusika tõttu otse meeletuks rõõmsaks ning hüppawad ja kargawad siis nii hullupööra ümber, nagu oleks terwe maailm nende päralt, kuni surm nende märatsemisele piiri paneb.

***
Üks Nawarra rügemendi pealik pisteti kord puuri. Tema palus ülemat, et see temale lubaks kannelt wangikotta ühes wõtta. Tema palwe läks täide, ja nüüd mängis ta päew päewa järel hommikust õhtani oma kannelt. Neljandamal päewal pani ta wäga imeks, kui üks hiir teise järel august wälja puges ja ämblikud oma wõrkude seest hulga wiis wälja ronisiwad. Kõik need loomad tuliwad ja jäiwad tema ümber ringi seisma ning näitasiwad kõige suurema tähelepanemisega tema mängu kuulawat. Pealik oli selle üle nii kohkunud, et ta mängimise seisma jättis. Silmapilk pöörasiwad aga hiired ja ämblikud oma korteritesse tagasi. Niipea kui ta jälle mängima hakkas, ilmusiwad imelikud pealtkuulajad uueste. Wiimaks kogus juba enam kui sada muusika-armastajat hiirt tema ümber, ja et niisugune seltskond temale mitte ikka meelepärast ei olnud, palus ta wangikoja wahi käest enesele ühe kassi, kelle ta aga puuri pistis, kui ta oma imelist seltskonda näha soowis, ja lahti laskis, kui ta üksi tahtis olla.


Huviline saab lisa lugeda siit.

Rahva seas liigud, lollimaks ei jää, vol 2

Teateid Briti madalama järgu ökumökude konverentsilt.
Kõik algab nagu ikka. Ja siis tuleb kultuurigeograaf, kes jalutab looduskirjanike jälgedes ja kirjutab sellest luuletusi ja määratleb ennast kui „poststructuralist traveller“. Jeesus Maria. Jalutuskepiks Bachelard ja Deleuze. OK, see on huvitav idee ja tore, et yhiskond selle jaoks raha leiab, ja selles on ka piisav annus briti ekstsentrilisust – aga selle pealt doktorit teha?? Merilaile see ilmselt meeldiks. Aga ETIS jookseks selle peale ulgudes kokku.
Hiljem esineb ka tyyp, kes interpreteerib omakirjutatud kliimateemalist luulet. Aga need on vähemasti head luuletused. Yhe tõlkisin juba ära, vähemalt kolm tykki kannataks veel.
Erinevus rikastab.

Juurdelõikuse järeleaitamistunnid

Piltlikult öeldes peaks minu põhitöökohas olema meie põhiliseks töö sisuks praegu juba enam-vähem valmis saanud mantlit selga passida ja kirjeldada, kuidas seda kandma peaks. Samas käivad edasi veel voodripoole viimistlused ja järeleaitamistunnid juurdelõikuses, samuti tuleb täna-homme seista silmitsi tõsise kysimusega: kas ikka mantliriie sai õieti ostetud? Riigihangetel ei mõisteta nalja. Tsiteerin: "...tuleb välistada muu hulgas võimalus, et riigi rahastatav või riigi kontrolli all olev organisatsioon laseks ennast juhtida muudel kui majanduslikel kaalutlustel." Mina arvan, et paljudel juhtudel ei ole see võimalik ega mõistlikki, aga antud olukorras ei ole ma muidugi mingis arvaja positsioonis.
Ilmselt sobituksid riigihangete paradigmasse imehästi suured teadlased Gauss ja Humboldt, vähemalt sellistena, nagu neid kujutab "Maailma mõõtmine". Monstrumid, ehkki kaugelt vaadates kohati ka päris naljakad. "Kui siin ilmas juba kord olema peab, nõusolekut ei küsita ju kelleltki, võib ka midagi ära teha püüda. Näiteks leida vastus küsimusele, mis on arv." Tyybid juhinduvad maksiimist - mis tundub hirmuäratav, seda mõõda! Gaussi triangulatsioon Johanna ja Minnaga on ka naljakas (aga muutub just seeläbi ka mõõdetavaks ja hõlpsasti mõistetavaks). Aga seda numbrite yhest sajani kokkuliitmise trikki ma teadsin, ema rääkis, mateõpetajana olid matemaatikute elulood ja anekdoodid nendest tema suureks harrastuseks. Ehkki raamatus on näidatud, et kui kumbagi otsa kokku liitma hakata, tuleb järjest tulemuseks 101; ema loogika oli hoopis, et kokku tuleb liita 1 ja 99, 2 ja 98 jne ja lõpuks jäävad veel yks 100 ja yks 50 yle, need ka juurde ja ongi 5050 käes. Nojah, võib-olla aitab see teadmine mul lõppeks ka riigihangetega toime tulla.